Parim kolmapäev, lausa ülivõrdes.

Eile oli kõige imelisem kolmapäev. Päev algas hästi, kuid lõppes veel paremini kui loota võiski. Läksin peale kahteteist parki. Timps oli pargis, ootasime teisi. Käisime poes ning meie kahekesti läksime päikese kätte istuma. Teistel on peal mingisugune pokkerihullus. Meie aga rääkisime, palju. Esimest korda rääkisin taga midagi sellist, mis meile mõlemale korda läheks ja ei ajaks niisama mingit iba.Kolme aeg ma siiski lahkusin,käisin patrickust läbi. Peale seda suunudsin ma baltijaama. Mm, kui maitsev rasvane moosipirukas. Harjumused lihtsalt jäävad harjumusteks. Valloga oli terve päev sõnumineerind. Saime kell neli kokku. Istusime autosse, ning suunudsime tallinnast välja. Tal tuli päeval sellinne geniaalne mõte, minna ja teha Madlile,Mariale ning Silverile üllatus visiiti. Sõitsime ning sõitsime. Juba tallinnas sai natukene ekseldud, kuna Vallo pani ühest teeotsast mööda ning tänu sellele pidime ringiga minema. Juba Tallinnas hakkas juba tralalala pihta. Juba siiis naersime, kohutavalt kombel. Ülimõnus tundus kõik olevat. Ma sõin ta kummikomme, need kollased autod olid nagu eriti head.Madli juurde jõudes, saime me tünga. madlilt polnud kodus, ainult ta isa oli. Lasime ta isal madlile helistada ning küsida, et kus ta on. Selgus, et kadrinas. Anti toru mulle edasi ja madlil oli, mingi mismõttes sa minu juures olid. Me nägime viimati üksteist eelmisel augustil.Issand kui tore. Kõnidsime auto juurde tagasi ja panime Kadrinasse. Terve tee rääkisin, et ma tahaks nende nägusi näha. Nende reaktsioone ning emotsioone. Ise me Valloga naersime. Saatsin Madlile sõnumi, et tuleks kooli ette. Ja nii me jõudsimegi kohale. Madli ei tundund mind ära, arvas kaugelt ,et ma olen mingi punapäine pifffffff…wtfffff ! Einoh, ta sai aru , et ma olen Valloga. Ta ei uskunud meid, et me seal oleme. Tükk aega kallistas, meid korda mööda. Vallo oli nagu alati esimene, mismõtttes nagu. Siis ta helistas Meritile ja Mariale ajas mingit iba, et õu mulle on sulle üks anekdoot. Ta lihtsalt naeris, telefonis kuna meie naersime. Merit oli ka üllatunud aga Maria reaktsioonile jäi see VÄGAVÄGA alla. Peitsime Valloga puu taha, Maria uurib Madli käest, et kes need tulid? Miks ta ei ütle? Mu käed paistisd ainult puu tagant välja. Ja lõpuks sai Maria aru, kes me olime. Ta lihtsalt karjus ja karjus. Emotsioonid olid nii laes, natukene puudus, et ta oleks erutusest nutma puhkenud. Ma olen kindel, et terve Kadrina kuulis seda kuidas ta kordamööda karjus : Vallo !, Terje ja niii päris mitu minutit ja peale selle kallistas ta nii tugevasti ja üleüldse mõnus oli olla kohe. Käisime poest läbi, otsustasime Maria juurde grillima minna. Jeijeijei. Mina läksin valloga, Madli läks Maria autoga. Autos tuli jälle see nõme lugu, Bleeding love. Alati kui ma kuulen seda, mõtted kaovad korraks kuskile..Vastik. Enivei Maria oli raskejalaga , kuna ta sõitisi 140-ga. Peaaegu! Samas, sirge tee.. No las minna. Jõudsime kohale ja nii see hakkaski pihta. Madli oli fotograafi rollis, meie tegime vorstikesi, õigemini meie panime sõed ja Madli grillis. Ei tegelt, terve õhtu oli niiivõrd hea. Lausa kohutavalt hea. Käisime looduses, sõime, kuulasime muusikat ja naersime, niiiiiiiiiii palju. Mul hakkas juba naermisest paha, peaaegu oleks läinud juba oksendama.Madli tegi mingi aeg nalja ja küsis, ega me täna metsa magama ei lähe. Meenutagem seda, et ma käisin 3 aastat tagasi, just selle sama Valloga ! ( : Peale seda küsis, et kas me sebime. Ma ei saa aru, et miks ta seda arvas. Valloga ei suhelnud ma 2 aastat , kui äkki ta helistas mulle eelmine laupäev ja tahtis muga kokku saada ja nüüd lähme me veel rootsi koos. Haha, see tripp tuleb ka raudselt ülim. Enivei, peale pool kümmet hakkasime Kadrina poole tagasi sõitma. Enne seda naljatasime me veel Maria kohal. Meil oli tõsiselt tore, väga noh. Sinna sõites tuli jälle see kuradima Bleeding Love. Miks ta jääb isegi peale meid, see kummitama. Aga jõudsime kadrinasse, läksime vorsti järjekorda nagu Vallole meeldis ütleda( ehk siis kallistamisvoor) . Kurb oli hüvasti jätta, ei tea millal me jälle näeme. Peale seda sõitsime me Valloga, päikeseloojangu saatel. Niii ilus, et jube kohe. Mitte kordagi ei läinud mul tuju ära ja mingi hetkel ma lihtsalt käskisin Vallol vait jääda, kuna ma ei suutnud enam naerda. Käisime veel Jägala joal , siis läksime me Paljasaarde, peale seda põrutasime Sakku. Käisime Statis läbi, ostsime kohvi. Sõitsime lennujaama, kus sai postiga mängitud. Sealt panime me Double Coffesse. Kus me sõime ja üritasime silmi lahti hoida. Kell oli juba kaks öösel ja peale selle mu pea valutas jubdelat. Kolmeks olin ma juba voodis, kohutava peavaluga. Vallo veel saatis sõnumi , et õu ma viskan sind nelja aeg maale. Mul oli, mitte mingil juhul. Ärkasin kuue aeg, seitsme aeg ajasin end püsti. Seadsin sammud bussile ja varsti olingi seal maal, kus ma hääletama hakkasin. Sain jälle kohe peale, loksa ristile.Sealt pidin ma palju palju kõndima, kuni üks mikrobuss peatus. Sees li loomulikult kuus purjust noormeest, Autojuht oli siiski kaine. Venelased, üks rääkis eesti keelt ka natukene. Väike kartus tuli sisse aga ega ma jala ka enam kõndida ei viitsind. Sain sellega Kotakle ning sealt sain veel kahe mehe peale ja lõpuks kõndisin ma 3 kilti jalgsi. Pidin emmega asjad klaariks rääkima. Mul oli ta ees nii häbi aga samas ma tena, et ükskõik mida ma ei teeks , armastab ta mind alati. Ma olin raudkindel, et saan suure suure peapesu aga ta ainult naeratas ning kallistas tugevalt.Päeval tegin ma natukene aiatööd, tantsisin lamida peal, et see maase läheks. Käed olid nagu ülimustad aga ma ei kurda.

Aga mis Hardosse puutub.. Mul on raske ning ääretult lame tunnistada, et ma igatsen teda mingit moodi. Eriti üks hommik. Ja ma mõtlesin seda, et oleks pidanud enne lõpu tegema kui mingisugused tunded mul tema vastu tekkisid. Midagi algset aga siiski midagi. Aga nüüd ma tean, et mitte kunagi ei tohi nii vara kellegisse kiinduda. Hardoga oli üldse kõik nii teistmoodi. Tas oli nii mitu head omadust, mis ma hindan üldse. Samas enne laupäeva rääkis Kadi mulle, et sul oleks õige aeg Hardoga lõpp teha. Ma olin seda ise ka kaalunud natukene kuid ma tegelikult seda ei tahtnud. Imelik oli see, et ma esmaspäeval polnud kavaski nutta. Ma nutsin oma nutud pühapäeval ära ja tänu sellele, sai paar asja mulle selgeks. Aga ma ei vääri seda. Nagu ütles mulle Karl kunagi ükskord, et sa oled Imeline tüdruk ja sa ei väärinud seda, mida sa eile tundsid. Samas on raske midagi väärida..Enne Hardot olin ma üle poole aasta vaba ja nüüd peale seda ei kavatsegi hakata midagi sellist mõtlema. Lihtsalt ei viitsi, tuleb mis tuleb.Üks samm korraga,
Ma olen piisavalt hea ning ilus, et kunagi leida endale mingi poiss, kui mul soovi.

Ma lihtsalt olen olemas ja rohkem mul hetkel vaja ei lähe.