Süda kisendab mul sees, hing ihkab erilist. Raske on iseendale tunnistada seda,et me kõik vajame midagi. Me kõik vajame enda kõrvale kedagi, kellest sa hoolid rohkem kui endast. Kellesse sa kiindud igapäevaga aina rohkem, keda sa hakkad jumaldama, kes tähendab sulle seda kõike.
Kas sa ei tahaks tunda hommikuti ärgates oma kallima südamelööke? Sa ei tahaks näha teda magamas? Sa ei tahaks teda lihtsalt kallistada ning oma suudlustega ülesse äratada? Sa ei tahaks tunda seda erilist turvatunnet?
Sa tead, et sa võid talle igakell helistada ning ta kuulaks isegi sind siis ära kui tal oleks kõige magusam uni pooleli. Sa tead, et ta oleks igal ajal su kõrval-isegi siis kui kõik teised sind mingil imelikul põhjusel vihkama peaks. Ta on alati sinuga, isegi siis kui sa peaksid oma halva tujuga midagi mõtlematut ütlema. Ta andestaks ka selle, kui sa ütleksid,et sa vajad rahu. Ta oleks alati sinuga. Kui ta ei viibi su kõrval aga sa tead,et ta on vaimselt ikkagi koos sinuga. Ta kontrollib su mõistust, kõik su mõtted koonduvad just temale.
Ma tahaks ilmselgelt kedagi hoida oma südame ligi . Ma tahaksin kedagi rohkem usaldada kui iseennast. Ma tahaksin särada, just talle ning ainult talle . Tahaksin olla värvid ta riiete peale, mida ta alati endaga kaasas kannab. Ma tahaksin,et mina oleks see esimene, kellele ta vabal hetkel mõtleb ja kellele ta helistaks kasvõi siis kui ta oleks kasvõi paar sekundit aega rääkida. Kes tahaks mu häält kuulda isegi kõige kärarikkamas kohas. Kes tahaks hoida mu käest kinni ning seda mitte kunagi lahti lasta.

Selle jutul põhjal ma ilmselgelt vajaksin kedagi. Samas ma olen liiga nõudlik ning peale selle olen kohutava iseloomuga tüdruk, kes mõtleb ainult endale. Kellel on piisavalt suur ego, et teisi sellega laastada. Ning peale selle on mul niiivõrd palju kiikse, kõik ei suudagi nendega harjuda. Nad ei suuda leppida sellega,et mina elan nii nagu ma elan, teen seda mida ma tahan, ütlen seda mis pähe tuleb, käitun nii segaselt kui ma ise seda tahan, ning ei mõtle sellele,mida keegi arvab. Teretan kõiki , keda ma soovin. Kallistan neid kes mulle tähtsad, helistan lampi ja uurin kuidas kiishudel läheb ning kui olen vastuse teada saanud siis lõpetan kõne. Teen lampi tutvusi..julgen olla mina ise. Ma olen alati naernud enda üle ennem kui sina jõuad selle peale üldse mõeldagi. Ma ei häbene ennast. Eks meil kõigil ole suured miinused ning mingid plussid. Kes peavad mind eriliseks ning isikupäraseks. Kelle jaoks võin olla täiesti tühi koht. Ma ei vaja pugejaid, ma ei salli tallalakkuijaid. Ma vihkan teesklusi. Põhjustan oma otsekoheusega aegajalt probleeme aga mis siis? Mina nutma ei hakka. Ma võin sind nutma ajada aga mis siis. Kusagil paistab ikka pähe, isegi siis kui hetkel meil vihma sajab.
Ma leian,et me peaksime igast pisimast asjast rõõmu tundma. Sellest,mis meil parasjagu on. Me ei tohiks olla kadedad aga me siiski tahes tahmata oleme seda…Palju asju ju ei tohiks! Rikun reegelid nagu iga teine, ei põe sellepärast, mida mina muuta ei saa. Aegajalt mõtlen ma muidugi üle, teen endale viisada korda asju raskemaks aga mis siis.
Paljud hindavad mind, loomulikult lähen ma osadele korda. Nad lausa armastavad mind ning peavad oma päeva lahutamatuseks osaks.


Samas me teame, et iga ühe jaoks on kuskil keegi. Pole mõtet otsida. Ta tuleb siis kui on aeg. Nagu Beno mulle kord ütles,et aeg annab vastused.


See ülemine pilt on ühest toredast suvisest päevast, mm. Minu asjade hunnik on lausa hirmuäratav

See jutt siin on kõik täielik segasummasuvila. Täiesti lampi. Aga hetkel ma ilmselgelt tahtsin seda kirjutada ja nii ma teengi. Ära loe kui ei meeldi
Kui ma end hästi tunnen,siis võiksid ka sinagi ennast hästi tunda. Kuid ära tule mulle oma kurba elu halama. Meil kõigil on oma tee käia, meil kõigil on raskusi, meil kõigil on oma mured ning rõõmud ning meil kõigil on oma elu. Elame seda nagu tahame ja mitte kellegil ei tohiks sulle midagi ette heita . Me kõik peaksime omaenda elu elama, kes teeb endale selle raskemaks( mm nagu mina) , kes lihtsalt käib seda rasket teed. Kes ei oska seda üldse hinnata, kuid on neid kes saavad aru selle tähtusest. Nad ei lase midagi käest,nad ainult võtavad juurde ja teevad endale igakord midagi nauditavamaks.

Mul on juhe koos ning see tähendab,et ma pean lõpetama. Lõpetan enne kui ma veel midagi siia kirjutan. Lähen parem naudin kohvi .