Helistasin varjupaika ja rääkisin neile \” Jussist \”. Nunnu tädi istus teisel pool toru otsas ja teatas, et onu tuleb kassile ise järgi. Kurb oli, väga kurb oli. Üllatav oli see, et pisarad tulid. Kuna ma olen ehtne koeraarmastaja. Kassisdest armastasin ainult oma täpit, kes kadus ära. Aga onu oli tore ja me mõlemad teadsime, et sellel kassil läheb veel hästi.

Lõunal tuli siis Ingeli koos oma kahe sõbra külla. Mängisime kaarte ja jõime kohvi.
Kell 9 saan ma Joelilga kokku. Uskumatu lausa! 🙂