Igapäevaga ma veenan end, et ma saan tast üle, ma saan tast üle, ma saan tast üle Aga… ma annan teada, kui see kunagi juhtub. Kas üldse juhtub? kas kunagI?
oktoober 2009
Kuidagi igav. Kuigi eile vaatasime me Rihoga mingit Norra õudusfilmi.Kuigi see oli õudusfilm, tundus see vahepeal lausa komöödia. Missest, et inimesi tapeti zombide poolt ja sadaviis erinevat asja veel. Hommikul käisin õel vastas ja tulime koos alluga siia. Nüüd allu magab ja olen üksinda kodus. Nii nii nii niii igav on. Igavusest värvisin veel küüned
Eile käis Kärdu siin, olime niisama. Saime hakkama paljude asjadega aga kohvi joomiseni me ei jõudnudki. Pärast olime mõlemad veidi vindised aga ei kurda. Superstaari saade oli aga kurb. Kurb oli see, et Maria ei pääsenud edasi. Vahet pole , minu silmis on ta juba ammu oma ala superstaar. Nüüd jääb vaid Benole loota, et
Terve päev sadas vihma ja väljas mõllas maru tuul. Ilm oleks olnud palju meeldivam kui pilved oleksid olnud tumedad mitte mingi ühtalselt hallid. Kusjuures täna algasid osturalli ja ma polnud sellest mitte kohe üldse teadlik. Ja minu meelest üllatavalt hea, kuna ma ei salli osturallit ega ka hullusi päevi. Rahvast on murdu, kes trügib, kes
Käisin eile Mariaga jalutamas. Õues oli ilus ja külm. Ja muidugi oli jalutuskäik kena. Bussipeatuses toimus midagi veidrat.Me erkkiga ei tundud teineteist ära. Mõlemad vaatasime vargsi ning vahetasime pilke. Poolteist minutit läks nii mööda , kuid lõpuks tundsime me ära .Alguses oli naljakas. Ning kuna mul oleks üks lohvkas kleidike selja, katsus ta mu kõhtu