jaanuar 2010

mul on huule peal räigelt suur ohatis ja seda juba kolm päeva

ma teen(pea) igahommik kui ma ülesse saan, avastuse, et hommik on lausa jumalikult ilus ja külm.Ja uskumatult vaikne.

Ma lihtsalt \”elasin\” kolm päeva linnas. Kogu aeg oli tegevust ja ma sain nii erinevate inimestega kokku, et see tegi kohe südame soojaks. Ja mis oli kõige tähtsam, oli see, et mul oli nii mugav ja hea ning mõnus korrraga. Kuradima hea tunne, igaljuhul. aga ma armastan inimesi, veel eriti oma inimesi.

Jobu on, või seda olen mina.

hämmastama paneb mind see, et ma joon vaarika teed. See maitseb tõesti nagu pärispärispärispäris  PÄRIS vaarikas, mm  ! Suvi tuli räigelt meelde aga samas ma ei mäleta, mil ma sõin viimati koduvaarikaid. Homme saan ma Gerliga kokku, nägin teda viimati viru folgil. Aga ma tean, et meil saab lõbus olema. Temaga on alati lõbus ,

Helistasin täna emmele ja palusin, et ta võtaks teisipäeval nahkpüksid kaasa. Ta muidugi kohe päris ja küsis, \” Kas mul on kõik korras ? \”! Siis mul oli mingi..noomaeitea miks ei peaks olema, siis tuletas ta mulle meelde, kui väga ma KUNAGI nahkpükse jälestasin.

“Jõhkrad mängud” on aeglases tempos kulgev lootusetu lugu inimkoletistest, kes väheke häbeliku naeratusega saabuvad ukse taha, et naabrinaisele paar muna laenata. Klanitud poisid, üleni valges…

ja jälle leian ma end nutmast, seekord on küll hääletu aga ma tunnen pisaraid.Pisaraid, mis voolavad.  Ma lihtsalt ei oska veel loobuda sellest mõttes, mul on kohutavalt valus. Enamus päevast ma eimõtle sellele aga kui ma jään üksi ja kuulan lugusi..siis on kurb, väga kurb.