jaanuar 2010

Nagu ikka õeldakse, et \” ära hõiska enne õhtut\” , seda siis ka seekord. Kõik oli ilus ja mõnus kuni sel hetkeni, mil ma sain teada, et mu koer on magama pandud. Korraga olin ma nii vihane kui ka kurbusesse mattunud. Ta oli osa minu elust, ta oli igas mu lapsepõlve hetkes, ma mäletan seda

Ma olen täna kõik toimetused õhtusse lükanud. Ja ma põrusin varakult ärkamisega ka. Ja siis üritas Joonas mind msn-is ülesse ärata aga ta ei tulnud sellega toime. Lõpuks tegin pool üksteist silmad lahti. Mõne hetke pärast võisin ma leida end köögist võileibu tegemast. Üle pika aja istusin lauataga  ning nautisin oma hommikutoitu. Varsti pean oma

ma armastan oma emmet, * Homme lähen ma maale, viibin terve nädalavahetuse seal. Ja ma tean ka seda, et ma leian jälle hulgi riideid ( teen rõõmutantsu juba ette )  Ja kui peaks hästi minema, saan ka soojad käpikud kui ka soojad sokid ning maailma parimaid praekartuleid. Vahest ma igatsen neid vist liigagi palju. Nad

Mu silmad on pilukil, mu juuksed on kolm päeva pesemata, mul on külmavärinad ja ma ei tunne end mingil määral inimesena. Tuba on ka ikka veel segamini. Aga ma üldse ei imesta, kuna pidin seitsme minutiga olema juba bussipeatuses, enne seda pidin muidugi riidesse panema, koti kokku panema, tormasin ühest toast teise nagu segane. Tööl