tööl olla oli täna küll väsitav. Tegelikult, mitte väsitav aga pigem tüütu. See on see, kui sa hakkad midagi ootama ja lõpuks sa vaatad iga viie minuti järelt kella ja imestad, et miks see edasi pole liikunud. Beebipojud käisid ka mul külas. Nad ei kujuta ette, kui hea meel mul neid tegelikult näha on.

Raamat hakkab ka läbi saama, homme kavatsen ma sellele lõpu peale teha. Nelisada seitsekümmendviis lehekülge kolme päevaga pole iseenest paha.

Peale tööd, põrutasime Sandraga kohe tudengibändile. Lõpp oli juba käega katsutav, kui me sinna alles jõudsime samas me nägime oma poisid ära ( nende pärast me läksimegi). Pärast poole käisime mökus, zavoodis ja krooksus. Ma ei suutnud enam kaua olla ja tulin tulema. Õues on ilus, olenemata sellest, et mingi paska tuleb aegajalt alla.

ja mu käte peal on mingi allergia. No see teeb ju nii haiget, kipitab haiglaselt. See tekkis mul hiljuti, usun, et põhjus peitub kuskil töö juures.

Täna/ homme on mul vaba päev, tegelikult peaksin ma juba kolme tunni pärast ülesse ärkama ja jooksma minema. Ei teagi, kas oleks mõtet magama minna. Pean veel kiisud ära ootama ja nad magama panema !