I dont know what it is, but it just dont fit
november 2010
Hommikul ärkasin ma kuidagi selgema peaga ja sain aru, et pean lõpetama ühe peatüki. See on mind häirinud juba mitmeid kuid , selles hetkest alates, kui ma sind esimest korda kohtasin. Aga sellega on nüüd lõpp, samamoodi nagu selle alkoholiga,mille ma eilsesse päeva jätsin. Ja sa võid need huuled endale sisse istuda, sest mina enam
Ei ole ju õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad. On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe. Nad on sooja hommiku sarnased. Nad tulevad ja tulevad ja tulek on lõpmatu liginemine. On inimesi, kes lähevad külmas ja rõskes õhus. Nad lähevad ja lähevad ja nende ümber võbisevad varjud ja minek on lõpmatu eemaldumine.
Tere hommikut, Eestimaa! Kell on saamas pool kaheksa, käes on mul päeva esimene kohvi ja see pole mul sugugi viimane. Kusjuures, ma võin väita, et täna hommikul kogesin ma (arvatavasti) esimest korda pohmelli moodi asja aga see läks kiiresti üle. Või oli tegemist korraks tugeva peavaluga. Kes seda teab ja keda see huvitab. Õhtu oli
Eile oli täitsa pühapäeva tunne ! Päev läks niisama kaotsi, õhtul vaatasime kolmekesti filmi. Mis ajast olen mina filmisõber? Aga tegelikult istub see mulle päris hästi. Hetkel on see naljaks, et kell on kolmveerand kümme ja ma ei tea ikka veel, et kas pean tööle minema või ei pea. Nüüd ma siis lähengi nagu kontrollimõttes..
Kell on veerand neli hommikul. Jõudsin ma öiselt rännakult tagasi. Haisen suitsu ja alkoholi järele, nagu ma oleks neid mõlemaid teinud. Tegelikult, alkoholi pruukisin ma natukene. Aga see pole see, millest ma kirjutada tahtasin. Tahtsin õelda, et sa oled värdjas, kui sa minu ees ei vabanda. Kahe päeva jooksul on nii mõndagi juhtunud kuigi halba