2010

mul on lihtsalt räige peavalu, tablette mul ka pole.  Vedelen jätkuvalt voodis, pole isegi midagi söönud, isegi mitte teed teinud endale. Hommikul panin kiirelt pesu pesema ja nüüd ootan ma nende kuivamist. Võibolla, lähen ma linna kunagi, mingiaeg. Aga kõik on võibolla. Kohvikus peaks ka läbi käima, saan homseks võtmed ja ma loodan, et Katrin […]

ma ei tea mida ma tunnen, mis tunded mind üldse valdavad. Kõik on nii segamini ja kui ma Kardoga kokku saan, tundub nagu jääks aega seima ja me jäkaksime sama koha pealt. Me ei suuda olla sõbrad, nagu ma arvasin. ja enam ma ei tea, mida ma joonase vastu..kas üldse. Kindel on see, et peame

mul on huule peal räigelt suur ohatis ja seda juba kolm päeva

ma teen(pea) igahommik kui ma ülesse saan, avastuse, et hommik on lausa jumalikult ilus ja külm.Ja uskumatult vaikne. Eile andis emme mulle mingi kihiseva valuvaigisti..see oli nii kohutav, et lõpuni ma ei suutnud seda suua. Ja samas tuli sellega lapsepõlv meelde, kui ma koguaeg haige olin ja pidin neelama igasuguseid rõvedaid tablette. No üks oli

Ma lihtsalt \”elasin\” kolm päeva linnas. Kogu aeg oli tegevust ja ma sain nii erinevate inimestega kokku, et see tegi kohe südame soojaks. Ja mis oli kõige tähtsam, oli see, et mul oli nii mugav ja hea ning mõnus korrraga. Kuradima hea tunne, igaljuhul. Kusjuures mõnus on tuttavas voodis tagasi olla, isegi liiga mõnus. Emme

Jobu on, või seda olen mina. alati kui me kokku saame, me kas nääkleme või karjume. Ja mind paneb imestama, et ikka veel. Ja tänane õhtu ei olnud  ka paremate killast

hämmastama paneb mind see, et ma joon vaarika teed. See maitseb tõesti nagu pärispärispärispäris  PÄRIS vaarikas, mm  ! Suvi tuli räigelt meelde aga samas ma ei mäleta, mil ma sõin viimati koduvaarikaid. Aga täna teen ma seda, mida ma pole siiamaani julgenud veel teha. Homme saan ma Gerliga kokku, nägin teda viimati viru folgil. Aga

Helistasin täna emmele ja palusin, et ta võtaks teisipäeval nahkpüksid kaasa. Ta muidugi kohe päris ja küsis, \” Kas mul on kõik korras ? \”! Siis mul oli mingi..noomaeitea miks ei peaks olema, siis tuletas ta mulle meelde, kui väga ma KUNAGI nahkpükse jälestasin. Tõesti tuli tahtmine peale, pean nad vaid kitsaks meisterdama.

“Jõhkrad mängud” on aeglases tempos kulgev lootusetu lugu inimkoletistest, kes väheke häbeliku naeratusega saabuvad ukse taha, et naabrinaisele paar muna laenata. Klanitud poisid, üleni valges… Just õige film, mida kell kaks öösel Joonasega vaatama hakata. Aga ma ei kahetse, sest see oli väga hea. Kõik oli sujuv, nii õhtu kui ka hommik ning isegi lõuna.