kuulan muusikat, mis paitab mu kõrvu, istun oma lemmik fanellsärgis ja mõtlen oma tulevasest mustvalgest toast. Mingi aeg teen ma selle kindlasti ära. Tegu oleks nagu mustvalge filmigarulliga. Te ikka teate, et ma kuidas jumaldan mustvalgeid pilte? Jumalik oleks, kui saaksin mustvalge värvikombinatsiooni tuppa panna. Vinüülimängijat leiaksite ka kuskilt nurgast ja see pole seal mitte tolmu kogumas, see heli..oeh. Asju oleks muidugi minimaalselt. Sellepärast kavatsengi oma asjad, suurema osa asjadest, maale ära viia ja alustada uut elu, minimaalsete asjadega.

Ohh, kordussaade. Kell on ületanud 23-e ja ma leian end jälle blogimast. Magama peaks ka minema, seekord lähen tõepoolest varem magama. Sest kui ma nüüd tunnistan, oli piin ärgata kell viis hommikul ülesse. Ja kui ma eile voodisse heitisin, tundus et see kiiguks nagu need tomatitaimekastikestealused ja see polnud sugugi meeldiv. Homme läheme me kindla peale välja, sisimas looodan, et ülemus üllatab meid jälle. Ükspäev küpsetas meile saiakesi. Omg, ma räägin nagu oleks olnud siin juba nädalaid, tegelikult kaks päeva. See oli eile, kui ta küpsetas, dsiisas. Kuradima maitsvad olid. Homme koju jõudes, lähen küll magama. Esmaspäeval, hommiku vara läheme me teisele saarele, teisele bahamale. Viibime seal paarpäeva, anu läheb neljapäeval ära ja tuleb alles pühapäeval tagasi. Pean üksi hakkama saama. Muud polegi, ainult igav hakkab. Ja siis hakkamegi kahe greenhouse vahel jooksma.

Teisipäevast saab juba päevi lugema hakata.