Eile oli kohutavalt tegus, samas kohutavalt segane päev. Jällegi jõuan sinna tagasi, kus üks kõne võib muuta nii palju, et paha võiks hakata. Mu suveplaanid on järjekordselt muutunud ja seda kategooriliselt. Esimesest juunist lahkun ma Tartust, seda kõigest kolmeks kuuks. Hakkan Võsul tööl käima ja seda kahes erinevas kohas. Puhkepäevi praktiliselt pole, tegelikult pole üldse. Oma sünnipäeval saan nautida seda kõikse paremat seltskonda ja seda kolm päeva. Selle nimel ma pingutangi, pärast ehk saab natukene lebomalt võtta. Eks näis.  Hendrikuaega saan ma niipalju kui mitu korda ta minu maale jõuab. Ega see kerge olema ei saa. Aga me saame hakkama, ma saan hakkama. Selles olen ma kindel, see on ka ainuke asi, milles ma kindel olla saan. Homme õhtul lähengi ma Vastseliina, et saaks natukenegi koos olla, ülehomme hommikul stardin ma sama targalt tagasi. Tähtis pole see mida koos tehakse, vaid see, mida koos tuntakse.