Mul oli terve päev Luna ees häbi, et ei olnud  teda pikemale jalutuskäigule viinud kui ainult maja ette oma häda tegema. Ma lihtsalt ei viitsinud, või ei tahtnud, tegelikult ei, kogu mu aja röövis  ära supaplexi mäng. Tundide möödudes läksid luntsiku silmad aina kurvemaks, meeleheitlikult tegi ta veel viimase katse ,tuues oma lemmik mänguasja arvuti juurde kus ma end päris mugavalt sisse olin seadnud.. Lõpuks koputaks südametunnitus uksele, võtsin ratta ja läksime tervitama mu vanu töökaaslasi. Ta ei olnud veel kunagi nii ilusti ratta kõrval jooksnud, lust ja lillepidu. Ma arvan, et me mõlemad nautisime seda.