juuni 2012

Mul on olnud täna hea päev. Vaatamata sellele, et mind jäesti üksinda koju ning tundsin end kohati päris kurvana.Veel hommikul olid mul suured plaanid(käisin isegi sõbrannalt tolmuimejat laenamas), lõunal tuli laiskus peale ja siin ma nüüd olen. Tulin äsja linnast, käisime Mökus, seltskond oli hea ja kohvi maitses imeliselt.  

Üks minu suurim kulmukortsutusobjekt on alati olnud inimesed, kes unustavad ära, kust nad tulevad. Üks variant sellistest tüüpidest on inimesed, kes pärast kolme aastat pealinnas unustavad oma põldudevahelise päritolu, topivad uhked võõrad suled värvli vahele, vahetavad kartuli sushi vastu, kujutavad end suurilmadaamideks ja –härradeks ning käituvad üleolevalt kõige ja kõigi suhtes, mis käib nende arust

Oma töö tõttu saime veeta aega öises AHHAA keskuses. Käisime läbi pea kõik atraktsioonid, mis oli meile vähegi lubatud. Jõudsime nii maapõude kui ka kosmosesse. Neljapäeval kordub kõik taas. Ja kas ma olen õelnud, kui palju ma öist Tartut jumaldan? See on lihtsalt midagi nii ilusat.

põrand on kui miiniväli

18 tunniliselt tööpäevast sai 15 tunnine, kolm tundi võitu, aga ega see palju ei aidanud. Mu jalad lõid sõna otsesemas mõttes tuld välja.

“What day is it,?” asked Pooh. “It’s today,” squeaked Piglet. “My favorite day,” said Pooh.”

Täna läksin orgunnimisega tsipa hoogu, mu kaks lapsehoidjat sattusid ühel ja samal hetkel minu juurde.

Luna tegi eile õhtul pahandust. Ta oli selle üle ise rohkem kurvem kui mina.

Kui paljudel koertel on olemas lapsehoidjad? Lunal on neid lausa mitu!  

    Tähtis ei ole see, mida koos tehakse, vaid see, mida koos tuntakse.