2012

Alustasin oma päeva surnuaial käimisega. Tunnistan, ma pole vähemalt sinna aasta otsa jõudnud. Tegelikult peaks ma häbi tundma. Nägin nii vanaema,isa kui ka onu hauda. Tundus, et päris unarusse neid jäetud ei ole:)

nn eilne süütu kukkumine oli tänaseks hommikuseks muutunud suureks paistetuseks ja turseks.  

Rukkililled ja karikakrad. Ma arvan, et olen leidnud uued lemmikud, nüüdki ilutsevad kaks rukkilille ja karikakra buketikest mu aknalaual. Üks neist läheb homme( ehk täna) maailma parimale emale. Sellega  ma tervitangi Hansurahva talu!

Jõudsin pool kolm öösel koju! Head ööd või tere hommikut, kuidas kellegile!  

watch?v=2g9CjuUe4lc

Tahestahtmata lööb su nägemine mind rivist välja. Vahet ei ole, kui kindel ma endas olnud olen, et sa ei suuda mind enam kuidamoodi mõjutada. Jah, ma olen sellest teemast päris palju oma blogis jahunud, aga iga kord kui ma sind näen, tuleb meelde see kõik hea mis meie sõpruses kunagi oli.

Mul on olnud täna hea päev. Vaatamata sellele, et mind jäesti üksinda koju ning tundsin end kohati päris kurvana.Veel hommikul olid mul suured plaanid(käisin isegi sõbrannalt tolmuimejat laenamas), lõunal tuli laiskus peale ja siin ma nüüd olen. Tulin äsja linnast, käisime Mökus, seltskond oli hea ja kohvi maitses imeliselt.  

Üks minu suurim kulmukortsutusobjekt on alati olnud inimesed, kes unustavad ära, kust nad tulevad. Üks variant sellistest tüüpidest on inimesed, kes pärast kolme aastat pealinnas unustavad oma põldudevahelise päritolu, topivad uhked võõrad suled värvli vahele, vahetavad kartuli sushi vastu, kujutavad end suurilmadaamideks ja –härradeks ning käituvad üleolevalt kõige ja kõigi suhtes, mis käib nende arust

Oma töö tõttu saime veeta aega öises AHHAA keskuses. Käisime läbi pea kõik atraktsioonid, mis oli meile vähegi lubatud. Jõudsime nii maapõude kui ka kosmosesse. Neljapäeval kordub kõik taas. Ja kas ma olen õelnud, kui palju ma öist Tartut jumaldan? See on lihtsalt midagi nii ilusat.

põrand on kui miiniväli