Ma olen juba aastaid norsanud, minu mäletamist mööda on see kestnud juba üle 15 aasta. 2001 aastal oli see üks põhjustest, miks mu ema mind operatsioonile saatis. Lisaks veel angiinile, ma olin talve jooksul tervelt neli korda angiinis. Tol ajal oli ka \”ooteaeg\” päris pikk, läks vist üle aasta, enne kui sain üldse operatsioonile mõeldagi. Ei teagi, kuidas tänapäeval see asi käib.
Ma mäletan oma kurgu-nina-kõrvaarsti, kes küsis esimese küsimusena, et kas ma norksan. Mul oleks olnud see nagu otsa ette kirjutatud. Muidugi rääkis mu ema, kui kõvasti suudab üks plikatirts norsata, viidates minule. Lisaks mandlite opereerimisele lõigati ära ka ninaadenoidid. Muuseas arst väitis, et ma ei tohiks enam norsata. Tõde on see, et minu arvates tegi see asja sada korda hullemaks.
Paljud on õelnud, et norksan hullemini kui mõni bellaruss. Muidugi ei saa ma seda komplimendina võtta, aga mind üldiselt see ei häiri, aga Hendrikut küll. Ei möödu enam ühtegi hommikut, kui ta ei vinguks ega toriseks mu norksamise kallal. Mul on temast südamest kahju, sest ta on väga väga kerge unega. Alguses ta lihtsalt togis mind natukene, vähemalt seni kuni ma korraks norskamise ära lõpetan, siis hakkas ta mind keerama ühelt-küljelt teisele, nüüd ta lihtsalt peksab mind läbi une, või äratab mind üles, paludes, et ma lõpetaksin norksamise. Ta ei kasuta küll mu peksmiseks mingisugust kuvalda laadset asja, see on rohkem nagu sõbarlik togimine, aga vahel avan enne seda \”hoopi\” oma silmad, kartes natukene haiget saada. Kunagi muretsesin talle isegi kõrvatropid, aga seegi ei aidanud suurt midagi.
Tuleb tunnistada, et olen padu norskaja. Kas leidub veel mõni nipp, kuidas sellest norskamisest lahti saada?
Ma üldiselt ei põe sellepärast, aga täna kui ärkasin oma norksamise peale üles, pani see mind küll veidi mõtlema. Ehk peale lapse sündi peaksin pöörduma oma perearsti poole, ehk on mu ninaadenoidid tagasi kasvanud. Ma olen kuulnud, et selline asi täiesti võimalik. Võib-olla tuleb lihtsalt uuele ringile minna.