See on olnud alati niimoodi, kui mina lõpuks kõndima otsustan minna, peatuvad armsad külaelanikud oma autoga ning pakuvad rasedale naisele tublisti küüti, mõeldes \” ET MIS SEE RASE NAINE IKKA SEAL TEE ÄÄRES KÕNNIB\”. Mõnel teisel päeval oleksin heameelega nende  pakkumise vastu võtnud. Muidugi ma hiljem hakkasin veidi kahetsema, sest kui ma lõpuks alevisse jõudsin, olin ma täiesti märg, rääkimata külmast tuulepuhangutest.

aga tegelikult olen ma uhke, suutsin läbida umbes viis kilomeetrit tunni ajaga!