jaanuar 2014

Kui me eelmine kord perearsti juures käisime, ei arvanud ma,et ta saadab Pauli edasi taastusravisse. Varem polnud sellest juttu olnud,võinoh, neuroloogi minekust küll, aga mitte taasusravist. Ma isegi ei kujutanud ette, mida seal vaese Pauliga tegema hakatakse. Nimelt on ta algusest peale pead natukene rohkem vasakule hoidnud, ja ainult seda selili olles. Püsti olles,või kõhuli […]

Ma räägin sellest,kuidas Hendriku õde soovitas minna aborti tegema. Ta ei õelnud seda mitte ainult mulle, vaid ka Hendrikule. Väitis seda,et me ei saa hakkama, me oleme nii noored ja ta ei soovi näha seda, kuidas me vaesuses elame hakkama. Meil muidugi polnud küll oma maja, aga me tulime rahaliselt ilusti toime. Me isegi ei

Kaks päeva järjest olen ma olnud rohkem rõõmsam kui tavaliselt,sest: * esiteks – Ma nägin oma EMA. Tema nägemine muudab mind alati nii kuramuse rõõmsaks. Tundub nagu ta tooks endaga kaasa kogu maailma headuse ja rõõmu! Ja mis peamine, ma tunnen temaga end  lausa suurepäraselt. Pole olemas inimest, kellega oleksin naernud niimoodi nagu teen seda

Täna, täpselt kolm aastat tagasi, kohtasin esimest korda Hendrikut ja tema sõpra, nüüdseks ka minu sõbraks saanud, Lennartit! Ma mäletan veel hästi seda õhtut ja ööd, nagu see kõik oleks toimunud veel eile. Ma ei ütle, et see oleks olnud armastus esimesest silmapilgust. See oli teisest silmapilgust, sest nagu teada, saatsin nad esimesel silmapilgul perse

Nagu ma kunagi lubasin, siit see nüüb tuleb! Olen juba mitu päeva kasutanud korduvkasutatavaid mähkmeid, ainult ööseks panen selle valge pampersi, mida ABOLUUTSELT kõik taevani kiidavad. Samas, seni kuni Paul on rahul, ei näe ma selles probleemi. Ideepoolest saaksin ka öösel korduvkasutatavid mähkmeid kasutada, aga kuna ma olen öösel eriti uimane ja laisavõitu, siis ma

Ma ei uskunud, et nii juhtub, aga näe, juhtus. Ma olen alati teadnud, et vahemaad panevad sõpruse tugevasti proovile ja ma olin täiesti arvestanud sellega, aga siiski, ma ei mõista,kuidas? Varem polnud ma sellise asjaga kokku puutunud. Võib-olla olen osanud valida õigeid sõpru, sest alati kui me taaskohtume, tundub nagu aeg oleks peatatud ja jätkasime

Kui ma viimane kord kirjutasin, olin ma üpriski positiivselt meeletatud. Kõik oli ju hästi, Paul harjus oma päevakavaga ja meie saime paremini magada. Tundus, nagu paremaks ei saakski enam minna. Ega ei läinudki. Päevakava läks meil paari päeva pärast nässu, sest Paul mõtles, et oleks aeg uuesti jorisema hakata. Ta mitte ainult ei jorisenud, vaid

Kolm päeva tagasi hakkasin katsetama ühte kindlat päevakava. Nüüdseks on Paulike selle PEAAEGU omaks võtnud. Kuigi alguses olin ma ise üsnagi skeptiline. Ma ei arvanud, et ta üldse sellega nõustub või olin kindel selles, et vannun ise mingi hetk  alla. Korraks oli selline olukord, kus oleks peaaegu murdunud. Selle asemel et ta kiiresti sülle võtta