september 2014

ah, ma olen üritanud juba mitu korda kirjutada sissekannet sellest,mis mind tusaseks muudab,aga ma ei suuda seda avaldada.Rääkida oleks palju,alustades mu kinnistu jamast lõpetades lastetoa remondiga.Mul on tunne,et mu jõud on vaikselt raugemas,sest seda asjaajamist, mitte lubaduste täitmst,näkku valetamist ja mõttetut ootamist-seda kõike on liiga palju ühe raseda naise jaoks.Võib-olla väldin ka natukene neid ebameeldivaid […]

See on lihtsalt uskumatu,kui väga ma ootan Paul Herberti esimest sünnipäeva.Ilmselt isegi rohkem kui ta ise. Ta vist ise ei saagi aru,et varsti ootab teda ees üks vahva ja tähtis pidupäev.Laupäeval saab poisiklutt tähistada viimast korda oma minisünnat.Tuleb häbiga tunnistada,et oleme vist paar minisünnat ainult tähistanud.Alguses mõtlesime küll,et teeme iga kuu pilti ja meisterdame koogi

Võib-olla on jäänud kellegil mulje,et olen üks tragi talunaine.Vanasti ma isegi olin.Isegi eelmine aasta,kui püüdsin väljas toimetada kuniks mul jaksu oli.Suure kõhuga päikese käes, polnud just mu kõige meeldivam töö.Täpselt nagu see aasta.Ma ei talunud üldse päikest,ilmselt oli see mu esimene sümptom.Mis puutub mu igapäevastesse talutöödesse-siis minu \”leivanumber\” on kitsede lüpsime. Seda selle pärast,et lüpsan

Ma sattusin eile vaimustusse ühest oktoobribeebide grupis positatud fotost, kus üks imetlusväärvne naine oli alla võtnud ligi 30 kilo ja seda kõigest 9 kuuga. Ma ei uskunud oma silmi.Ma tahtsin koheselt,et ta räägiks sellest täpsemalt. Alguses lisas selle leheküljehttp://lchfeesti.blogspot.com/p/lchf-algajatele.html, kui olin selle läbi lugenud, küsisin veel lisaks tema käest informatsiooni. Minu õnneks oli ta lahkust

Mässaja nagu ma olen,lõin enda blogile facebookis kogukonna või lehe( ma ei teagi,kuidas seda kutsuda). Tegelikult olin sellele juba ammu ilma mõelnud, aga üldiselt segas mind mu viitsimatus. Olin üpriski kindel ka selles,et üritan facebookist tasapisi eemalduda, ilmselt ei tule see enam kõne allagi.Seega,nautige mu sõbrad ja vähem sõbrad! Ps.Paul on natukene nohune ja on

Ma ei taha enam kunagi rase olla. Sest mul on juba kolmandat päeva nii paha.Okse-ja iiveldusrallid peaksid ammu möödas olema.Õnneks ma pole enam kordagi oksendanud,aga peapööritused ja iiveldushood on täiesti tavalised nähtused.Süüa ma midagi ei suuda, suudaks küll,aga alla ei lähe midagi.Pea valutab juba kolmandat päeva, mis pole üldse nii lahe. Öösiti näen ma jälle

Te teate,kui väga meeldib mulle heietada ning meelde tuletada vanu emotsioone või hetki,mida olen kogenud.Hendriku meelest on see mu kõige kohutavam külg.Täna õhtul mõtlesin,et kaevan üles kõik omad vanad blogid.Ütleme, et mul on olnud neid sitaks palju.Hetkel suutsin ma leida ainult ühe blogi,mis oli aastast 2007.See oli mu elus vist kõige rebelam aeg, üle poole

Täpselt 10 päeva pärast külastan ma selle rasedusega esmakordselt oma uut ämmemandat.Ma olen seda vastuvõttu oodanud juba augusti alguses.Räägitakse,et tegu on hea arstiga.Peaaegu oleksin läinud oma eelmise arsti jutule, aga kuna ta oli minu jaoks nii pinnapealne ja nii ebasümpaatne inimene, siis enam ma sinna kabinetti oma jalga tõsta ei soovi.Selleks ajaks peaks mul olema

Hommikul ärgates polnud mul üldse plaanis hakata lutist võõrustama. Kuigi ma olen sellele päris pikalt mõelnud.Aga kunagi ei suutnud end piisavalt kokku võtta ja algust teha.Nagu kõikide teiste asjadega.Kõik algas sellest,kui avastasin,et olen luti ära kaotanud ja just enne Pauli magama minekut. Pidin ta ta tuimalt voodisse(nagu ta peakski ilma lutita magama jääma) ning ise

Esiteks ma võin enda üle väga uhke olla,sest ma suutsin ääretult kaua toituda natukene rohkem tervislikumalt.Ei saiale ja ei igasugustele maiustustele, isegi suhkrut üritasin kohvi sisse vähem panna. Ma sõin ka hullult palju rohelist manti,katsetasin erinevaid hõrgutisi.Kõik oli tore, kuni teisipäevani. Läksime lätti ning ma ei olnud terve päev midagi söönud. Meeleheitest ehk siis mu