Umbes kaks nädalat tagasi võisin ma persega õnnest lakke hüpata,sest mu pisikene oli lausa kaks ööd maganud nii,et alles hommikul tegi ta silmakesed lahti.See oli uskumatu tunne.Ma tundsin end kõikvõimsana,mind ei vaevanud ei väsimus ega halb tuju,Ma olin uuesti sündinud,sest ma reaalselt sain magada.Paul Herberti lühikese elu jooksul võin ma endiselt näppude peal kokku lugeda,et mitu korda olen ma korralikult magada saanud.Me Hendrikuga naljatame,et isegi kui lapsele võiks unerohtu anda,isegi siis ei magaks ta hommikuni.Viimased ööd on olnud eriti nutused.Kui ta on ärganud,olen püüdnud teda palli peal magama tagasi kiigutada,aga alati see ei toimi.Mis tähendab seda,et olen sunnitud ta siiski kaissu võtma.Ühel öösel püüdsin ma umbes 3 korda teda magama uuesti kiigutada,kuid tulutult.Ja täna öösel ta ainult nuttis läbi une.Nüüd ma päriselt kahtlustan hambaid.Mind tegelikult hirmutab see,kui saan jalahoopidega kõhtu,sest mõni kord on ikka räigelt valus.Vahel olen pannud padja enda ja Pauli vahele,mis natukenegi pehmendaks.

Ma südamest loodan,et noorhärra õpib kuu ajaga magama.Või tuleb olla meil kahe lapsega öösiti üleval.Te ei kujuta ette,kui hirmutav see mõte on.

Rääkides nüüd natukene ka lapsest,kes endiselt kasvab mu kõhus,olen muutunud eriti kärsituks ning tundub uskumatuna,et vähem kui kuu aja pärast on ta meil juba süles.Täpset kuupäeva oskan ma õelda 5ndal,kui oleme ämmaemandaga kuupäeva paika pannud