märts 2015

Ma olen tähele pannud seda,et paljud mu sõbrad ei kutsu enam mind ammu hüüdnime pidi.Võib-olla olen ma piisavalt vana ja ongi okei kustuda mind eesnimega,ent te ei tea,kui väga see hüüdnimi mulle meeldib ja kui südamelähedaseks see mulle nende aastatega saanud on.Mulle tundub,et Täpsu või Täps ongi lihtsalt nii minulik.Nagu rusikas silma auku.Mõnikord ongi raske

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=rPjJZRWAqkE]   Teate.kui raske on kõikide lugu seast väljas just see kõige parem lugu?!  

Paljud on küsinud,kuidas meie elukorraldus muutunud,kui meil on nüüd kaks last.No ütleme,et kõige suurem muutus on muidugi see,et magame eraldi tubades ja ma ausalt ei tea,kaua selline asi kesta võib.Isiklikult loodan,et meie esiklaps hakkab varsti terve öö magama ning härra saab kolida oma voodisse tagasi.Hetkel laiutan seal väikese Augustiga! *Tegemist on topelt!Kui varem tundus,et ühe

Sõbrad-Lõpuks ometi võtsin end kokku ja läksin autokooli.Ma venitasin sellega aastaid,aga ma teadsin,et kord tuleb päev,mil pean end autokooli registreerima!Täna toimus sissejuhatus,võtsin e-õppe,sest hetkeseisuga on see kõige sobilikum variant. Aga ma olen uhke.  

Paljud on küsinud,kuidas me kahe väiksega hakkame saame?Ma ei ole veel seni osanud midagi vastata.Mõni päev on täitsa hea,mõni päev on tunne,et tahaks juukseid peast kiskuda ja majast välja joosta.Ehk siis,oskan sellele küsimusele vastata alles kahe aasta pärast,kui see kõige raskem periood on möödas!Hetkel tuleb lihtsalt vastu pidada.Alla vanduda ei tohi.Ja ilmselt loksub(loodame,et hakkab loksuma)kõik

Ma teadsin,et peale teist keisrit võib taastumine võtta märksa rohkem aega.Esimesega läks libedalt,nüüd olen olnud päevade kaupa valudes.Peale selle läks mul keisri haav paiste ja ümberringi oli tunda tükikesi.Tegemist oli veretükkidega,mis mingi aja pärast ära kaovad(käisin EMOS).Tol öösel oli ma täiesti paanikas. Õues eriti liikuda ei saa,sest mingil põhjusel hakkab haav kohe palju rohkem valutama.Õnneks