Sõbrad, ma olen tagasi. Põhjus, miks ma pole üldse viitsinud siia kirjutada, oli see, et meie läpakas ei tunnistanud wifit ning nii ta seisiski pool aastat niisama tühja. See ajas mind täiega närvi. Ja telefoniga blogimine on üks tüütumaid tegevusi üldse!
Mis ma oskan õelda? Aeg kaob lihtsalt käest. Kuidagi liiga kiiresti läheb. Varsti on käes minu kauaoodatud sünnipäev! See on umbes sama tähtis kui see, et oleme Hendrikuga juba 2 aastat abielus! 2 aastat!! Ühtlasi saab ka 2 aasat sellest, mil ma viimati üldse alkoholi tarbisin.
Rääkides praegusest rasedusest, siis ma ainult paisun ja paisun. Päikest ei kannata, selg teeb valu, kogu aeg on mingi häda. Ema juurde sõitmine on üks paras ooper. Viimane kord kui käisin, sõitsin kokku 650 km. Üksi, kahe lapsega, tegelikult kahe ja poole lapsega. Selg hakkas lõpusirgel valutama.
Hetkel hoian oma õelast. Ütlen, et 3 väikest last on kordades hullem kui 2 väikest last.Nii palju kadedust ja nii palju nuttu. Minu väike nunnu, kes oli selline armas ja tore, on muutunud maailma suurimaks kadekospikuks! Hammustab ja lööb! Kisab, kui oma tahtmist ei saa! Herbert lihtsalt käsutab ja targutab!
Ma tõesti tundsin blogimisest puudust!