Mul on tunne, et muutun peast juba soodaks. Vaikselt, ent kindlameelest. Pole olemas asja, mis mul meelest ei läheks, kõik asjad ainult ununevad. Kordades hullem kui raseduse ajal. Õnneks pole ma veel lapsi kuhugile unustanud. Thank god! Tegelikult, üks kord oleks. Panin mõlemad poisid turvatooli, hakkasin juba juhiistmele istuma, kui tuli meelde, et väike Herta on ka kuskil oma turvahälliga. Aga see selleks.

Eelmine nädal suutsin ära panna mõlemad id-kaardid, nii enda kui ka härra oma. Olen juba nädal aega otsinud, vaadanud läbi kõik nurgad ja nurgatagused, lapanud asju miljon korda ümber, aga mitte kui midagi. Nagu mingi must auk oleks kuskil toas.

Ja üks kord, statoilis, suutsin korraks autovõtme ära kaotada. Olin just tankinud ja piparmündikakaod ostnud ja kui autosse tagasi tulin, siis võtit polnud kuskil. Ma olin vist juba oma 10 minutit otsinud, igalt poolt( vaadanud läbi ka oma jope taskud), kui kohtasin oma tuttavat, kes mulle appi tõttas. Lõpuks vaatasin veelkord taskusse ja voila! Võti oli taskus.

Tegelikult mulle lihtsalt tundub, et vajan kerget tuulutust ja seda ilma lasteta. Samas, hetkel tundub see üsna ebatõenäoline.