Isolatasioon hakkab juba kergelt üle viskama. Kuhugile minna ei saa, kohvi joomisest on mul tekkimas juba üledoos, kodus valitseb pidev korralagedus. Vahet enam pole, kas või kui palju me koristame. Kui kolm last on võtnud endale missiooniks maja pea peale pöörata- siis mitte miski ei suuda neid enam takistada.
Ja mul on tunne nagu ma poleks kuid audiga sõitnud. Ning inimestega suhtlemine silmast silma- see tundub nagu nii kauge tulevikuna.
Homsest alates on meil jäänud 5 päeva isolatsiooni lõpuni. Kodus oleme me olnud alates esimesest veebruarist.
Vähemalt lähevad distantsõpe järjest libedamalt
