Et mitte end väga hulluks ajada, mõelda kurbasi mõtteid ning üleüldse tunda end kuidagi..sitasti- otsustasin minna õhtul metsa.
Seekord võtsin ma kaasa kaks last kolmest. Ma iga jumala kord kui nad metsas suvalisel hetkel hakkavad jaurama, luban ma endale, et viimane kord. Sama on poes käiguga, alati et viimane kord. Alati. Ja mida ma teen järgmisel päeval? Haaran ikka nad kaasa. Mulle tundub, et need emotsioonid halvad ununevad kiiresti, liigagi kiiresti, sest kui need uuesti tekivad, mõtlen küll, et jumal halasta.
Käisin täna on lemmikus metsas, otsustasin olla rebel ja sõita mööda tundmatut metsateed, tulemuseks oli muidugi see, et leidsingi mõned seened. Sinna peaks ilma lasteta tagasi minema.
Ps! Luna operatsioon lükkub mõned päevad edasi, sest arst, kes teda opereerima pidi, haigestus. Kuna polnud võimalik liigutada või vahetada teiste aegadega, siis olin kõigega nõus, mida pakuti. Saime juba kolmapäevaks aja.
Kuigi ma kardan, et see tervis võib tal halveneda hetkedega.
Kuulasin täna ka oma ära unustatud muusikat. Sattusin taas Dagö peale. See käib mul hooti. Panin hetkeks Lana Del Ray plaadi autos pausi peale.
Raske om.