Teate mida? Mul pole enam sõnu. Tegelikult ma enam ei oska või jaksa kuidagi moodi reageerida. Ma ei saa ju ennast sellepärast vihata? Või kuri olla, mulle tundub, et see on juba minu loomuses. Loomus kaotada asju. Nagu kõik mu lähedased teavad, kuidas ma ikka asju ära kaotan ja end segaseks otsin. Tavaliselt maadlesin ma […]
Tegijal ikka juhtub.. Loe edasi »
Ma arvasin eelmisel aaastal, et esimese või koguni teise koolikoti, võiksid ikka valida lapsevanemad mitte veel lapsed. Valisime välja koti, mis meile mõlemale meeldib. Õnneks meeldis ka see Paul Herbertile. Aga see aasta tegime teistmoodi. Me omavahel vaatasime kotte, vahetasime pilte ning tõime välja need kotid, mida võiks August Villem valida.. Tegelikult neid kotte oli
Koolikoti valimine ehk kuidas lapsesõna peale jäi Loe edasi »
Ma ei tea, mis värk mul selle Audiga on aga eile kohtusin ma kitse esimest korda ning seekord, ei jooksnud ta üle tee kaugemalt, vaid pani otse külge. See hetk, kui tead, et enam tagasi teed pole, on suht nõme. Jumal tänatud, et ma rapsima ei hakanud, sest muidu oleksin ma olnud autoga otse kraavis
Kui ei leia väga aega kirjutamiseks, siis õnneks saab piltidega edastada seda, mida me oleme kaks päeva teinud. Kuigi täna oli jälle see päev, kui otsustasin kõigi kolme lapsega linna minna. Me polnud autossegi jõudnud aga nemad juba tülitsesid. Õnneks käis see hooti, ent linnas olles tundus küll hetkeks, et AITAB! Imekombel jõudsime käia mitmes
Mu lemmik hooaeg on alanud.. Loe edasi »
Et mitte end väga hulluks ajada, mõelda kurbasi mõtteid ning üleüldse tunda end kuidagi..sitasti- otsustasin minna õhtul metsa. Seekord võtsin ma kaasa kaks last kolmest. Ma iga jumala kord kui nad metsas suvalisel hetkel hakkavad jaurama, luban ma endale, et viimane kord. Sama on poes käiguga, alati et viimane kord. Alati. Ja mida ma teen
Viimaste päevade emotsioonid on mind ausalt öeldes rivist välja löönud. Ma ei saa olla Luna peale mõtlemata ja kui ma mõtlen, iga jumala kord ma tahaksin nutta, olles ise kägaras maas. Selline tunne nagu elu käiks silme eest läbi. Kuidas saab olla üks loom niivõrd kallis? Ja kui ma mõtlen selle peale, et teda pole
Natukene nutujuttu.. Loe edasi »
Mulle tundub, nagu ka ilmselt ka teistele(võib-olla), et ma teen ainult ühest lapsest pilti. Ma kunagi kirjutasin ka, et lapsi ei tohiks eristada ega teistest rohkem esile tuua..aga ma teen seda ise ka. Näiteks Herta Hermiine pildistamisega. Ta on sellessuhtes ainuke laps, kes on lihtsalt nii fotogeeniline, kellest on lausa lust pilte teha. Pealgi
See on ikka ulme, kui kiiresti see aeg ikka liigub. Lausa halastamatult sest ikka enda ette mõtlesin, et aega on. Tegelikult ei ole midagi väga jäänud ja meil on vaja kaks last kooli saata. Siinkohal ongi nüüd väikene mure, sest Herta Hermiine pole kunagi ainukesena lasteaias käinud. Ta on üldse oma terve lasteaia elu
Issand halasta, kohe algab ju kool… Loe edasi »
Koju jõudes, panin koheselt tööle arvuti, sest seda postitust ma arvatvasti ei suuda telefoniga kirjutada. Sest silmad on niigi märjad. Ma sain täna teada Luna piimakasvaja vastused. Päris hilja? Ma tean, ma mitu korda olen selle aja jooksul kliinikusse helistanud. Ei olnud juuli keskel vastuseid ega juuli lõpu poole. Siis helistasin uuesti reedel ja
Luna the dog! Järjejutt sellest, kuidas pikendada tema eluiga.. Loe edasi »
Kui ma esimesel korral nendega tutvusin- ei kujutanud ma ette, et nad kõik mulle armsaks saavad. Esimene kohtumine oli selline konarlik, sest meil oli kiire ning pidime ära kodunt minema kuid ühtäkki olid lapsed kadunud. See on tegelikult tavaline, sest me üldiselt teame kus nad on või kui kohe üles ei leia, siis käime majapidamised
Suvesõprade seikluste lõpp Loe edasi »
