Ma olen tähele pannud seda,et paljud mu sõbrad ei kutsu enam mind ammu hüüdnime pidi.Võib-olla olen ma piisavalt vana ja ongi okei kustuda mind eesnimega,ent te ei tea,kui väga see hüüdnimi mulle meeldib ja kui südamelähedaseks see mulle nende aastatega saanud on.Mulle tundub,et Täpsu või Täps ongi lihtsalt nii minulik.Nagu rusikas silma auku.Mõnikord ongi raske mul helistada ning olla dilemma ees,kumba nime õieti kasutada.Kui oleks minu teha,siis päris nime ma ei kasutaks.

Mäletan seda päeva,kui Hendrik lakkas mind hüüdnime pidi kutsumast(see kõlab natukene dramaatiliselt) aga nii kuradi harjumatu oli tema suust kuulda oma päris nime.Mis Terje?!Teate ju küll,iga sõbra/inimese suust kõlab see erinevalt.

Mul on tunne,et selle hüüdnimega on seotud kogu mu elu ja minevik.Ma ei saa seda eirata ning ma ei kavatsegi sellest kunagi oobuda.

Sõbrad,kutsuge mind alati Täpsuks,isegi kui olen 70 aastane ning ei jaga ei maast ega ilmast.Vahet ei ole!