Pean teile rääkima, mis täna Pauliga juhtus. Läksime täna aita tera tooma, jätsime käru hetkeks järelvalveta ja esimest korda unustasin pidurid peale panna(me jätame koguaeg samasse kohta ja varem polnud midagi sellist juhtunud) Kui välja tulime, polnud käru enam kusagil. Mõlemad võtsime koheelt suuuna mäest alla, veel hullem, avastasime et käru oli sõitnud tiiki ja seal omakorda ümber läinud. Kuna õues oli pime, siis me ei näinud mitte kui midagi. Mina ainult suutsin karjuda ja järgmine hetk olin ka ise ka üleni tiigis, ulatades hendriku käru, et ta võtaks kiiresti pauli sealt välja. Õnneks oli jääkiht peal, vähemalt seni kuni ma sinna sisse ronisin. Käru polnud isegi mitte märg, rääkimata paulist, tema aga magas õndsat und edasi.Muidugi ärtasime ta kohe üles, vaadates, et ehk on midagi pahasti, jälgisime siis teda tund aega,niii igaks juhuks.Ma ei suuda isegi kirjeldada seda tunnet, mida ma tol hetkel tundsin. Polnud varem midagi sellist kogenud/tundnud. Õnneks on Pauliga kõik korras, aga mina tunnen end maailma halvima emana.Ma arvan et lambanahasse sissemähkmine tegi paulil olemise pehmeks ja mõnusaks, et ta ei saanud isegi mitte aru, et temaga midagi sellist juhtus.
oeh, ma tunnen end kohutavalt.