Kõik algas sellest, kui ma tundsin, kuidas mu aluspüksid läksid hetkega märjaks. Alguses ei tahtnud üldse uskuda, et kas tõesti on midagi toimumas, aga kui ma olin juba üle tunni rätiku peal istunud, sain ma kinnituse. Tõesti nirises. Nii ma olin oma kolm tundi, istusin vaikselt, üritasin ka veidi magada. Nelja aeg otsustasin ma Hendriku üles äratada. Kuna ta oli nii unine, läks tükk aega, enne kui ta aru sai mis toimumas on. Helistasin emale ja teisele tugiisikule, peale seda helistasin kohe kiirabisse ja küsisin nõu. Operaator soovitas kohe kontrolli minna, kuna nädalaid oli ka tublisti üle. Küsis, et kas mul on oma transport või saadavad kiirabi auto välja. Alguses olin kindel, et saan Keityga, aga kuna ta oli ööseks maale läinud, pidin ma uuesti kiirabisse helistama ja transporti nö paluma. Pakkisime asjad kokku ja läksime välja ootama. Pool viis hommikul viidi meid haiglasse, mind pandi kohe sünnitustuppa lauale ja aheldati ktg masina külge. Emaka töö oli sel hetkel 70%, siis vaadati avatust, mida polnud mul üldse. Niisiis viibisin sünnitustoas oma 8 tundi, aegajalt käidi mind kontrollimas. Päeva peale oli mu emaka töö täiesti null, mitte midagi ei toimunud, kuigi nirisesin endiselt. Kella ühe paiku kupatati mind teisele korrusele, sest ma ei olnud veel see \”päris sünnitaja\”. Võeti jälle proove ja möödeti ktg masinaga, muud ei tehtudki. Kuni järgmiseni hommikuni. Öö jooksul küsisin korduvalt ämmaemandate käest, et kas nad teavad midagi, mis minust üldse edasi saab. Hommiku vara hakkasin juba arsti otsima, sest keegi ei teadnud midagi või ei lihtsalt ei tahetud rääkida.Selleks ajaks oli peavalu juba päris kohutav, sain öösel umbes paar tundi magada, mis polnud üldsegi tore. Kella kümne ajal nägin ma esimest korda valvearsti, saadeti protseduuride tuppa, kus katsuti mu emakakaela avatust, mida polnud endiselt. Õnneks oli see lähemale tulnud, eelmine hommik oli see olnud täitsa taga. Kell 11 sain oma esimese tableti. Ma ise küll mõtlesin, et kas see väike tablett teeb tõesti imesi. Midagi ei juhtunud, ajas vaid mu kõhu mulisema. Esimest korda hakkasin ma muretsema, kui pauli südametegevus hakkas ktg masina all täiesti ära kaduma. Üritasin ennast kohutada, et küllap ta ujus jälle eest. Ämmaemand ei teinud ka teist nägu,jätsin asja sinnapaika.Tasapisi tulid õrnad valud. Kell kolm päeval sain ma teise tableti. Valud olid juba rohkem tuntavad ja kella kuueks läks päris põrgu lahti. Tuhude vahe oli 2-3 minutit, otsustasin koridoris valutada, sest kõndimine pidi protsessi kiirendama. Kõndisin oma pool tundi, kutsusin kohale ka Hendriku ja Keity, kes möödaks telefoni äpiga mu tuhusi ja lohutaks mind. Mul oli juba päris valus, pidin tuhude aeg seinale toetuma, sest ma ei suutnud isegi korralikult seista. Mingi hetk läks veel hullemaks, Tahtsin juba nutma hakata, aga nutmise asemel tuli naer peale. Eks kõik lähevad lolliks omamoodi, Valutasin koridoris päris pikalt, enne kui mind üldse uuesti vaatama hakati. Poole kümne aeg kontrolliti mu avatust,mida oli ainult kahe sõrme jagu. Kuna mu emakakaelas olid toimunud juba mingisugusedki muutused, saadeti mind ära kolmandale korrusele,selleks ajaks oli juba sitaks valus. Õnneks sain ma endale väga toreda ämmaemanda ja veel parem, suure vanniga sünnitustoa. Samal ajal kui ämmaemand mind hingama õpetas, lasi keity ja hendrik vanni vett. Sel hetkel olin ma veel päris kindel, et proovin vettesünnitust. Vannis suutsin olla vist oma pool tundi, lõdvestumise asemel ajal see mu hingamisrütmi sassi, otsustasin lauale tagasi ronida. Mingi hetk küsisin juba epiduraali kohta, sest ma enam ei suutnud. Kuna tuhud polnud veel päris regulaarsed, siis õeldi, et ootaksin veel natukene. Mis mul muud üle jäi, valutasin edasi. Varsti ma enam ei suutnud, nutsin ja värisesin ja kordasin hendrikule, et ma enam ei suuda. Kõige hullem hetk oli siis, kui läksin veetseesse ja poole toimingu pealt tulid valud, see oli seni valusaim kogemus. Ägisesin seal oma ette. Kobisin tagasi lauale,valud läksid veel tugevamaks, nutsin ja värisesin endiselt. Alguses olid mu tugiisikud minust eemal, sest mul oli korduvalt tahtmine kedagi perse saata. Ma ei kannatanud enam mitte midagi, ei mingit mudimist ega puudutamist , isegi mitte hendriku häält. Kõik oli kuidagi nii tülgastavaks muutunud, Kui ma olin laual juba pool suremas, võttis hendrik julguse kokku ja tuli istus minu kõrvale ja hoidis mu käsi. Tegelikult tegi see aja veel hullemaks emotsionaalses mõttes, ma ei suutnud nutmist lõpetada ja iga hetkega värisesn valust aina hullemini. Suutsin vaid veel kätt pigistada ja kordasin hendrikule, et mitte kunagi enam, ehk piirdume siiski ühe lapsega. Õnneks tuli ämmaemand palatisse ja andis täitmiseks epiduraali paberid. Selle töö tegi hendrik ära. Paari minuti pärast sadas sisse narkoosi meeskond. Pidin end kägarasse tõmbama ja kõik välja kannatama- ja ma kannatasingi, kuigi tegin paar lubamatut liigutus sel ajal kui mind kolme nõelaga torgati. Vaikselt hakkas see mõjuma ja kõik muutus aina talutavamaks. Paari minuti pärast vaatas ämmameand murelikult ktg masina ekraani, kutsus ka valvearsti endaga uudistama. Meie ei saanud enam midagi aru, sest nad arutasid omavahel ikka sitaks vaikselt. Näidud olid halvad, pauli südametegevus oli vahepeal täiesti null, siis tuli see paariks hetkeks tagasi ja muutus jälle ebaühtlaseks. Siis nad läksid sõna lausumata ruumist välja, jättes meid täiesti segadusse. Keegi meist ei saanud mitte midagi aru,
Õnneks tulid sama kiiresti ka tagasi, surusid mu kätte erakooralise keisri paberi, mille pidin ma koheselt allkirjastama. Silmapilkselt oli kohal mingi teine \”meeskond\”, kes valmistasid mind ette ja jooksid koos minuga minema. Hendrik ja keity jäid sinna, teadmatusse. Ma suutsin vaid jumalat paluda, et pauliga kõik korras oleks. Keisri meeskond valmistas mind veel omakorda ette, tegid tuimestust ja üritasid rääkida, mis toimuma hakkab. Kuna mulle suruti hapnikumask näkku, ei saanud ma neile midagi vastata, sain ainult noogutada ja pead raputada. ning tunda kõike seda, mida minuga tehti. Õnneks ei tehtud üldnarkoosi, vaid panid mulle tuimestust aina juurde. Pauli väljasaamine valmistas neile raskusi. tundsin kuidas nad sikutasid ja väänasid midagi. Paari hetke pärast andis mulle arst teada, et laps on nüüd väljas. Aga kuna lootevedelik oli olnud roheline ja poletikuline ning paul oli seda präis palju alla neelanud, tekkis tal koheselt hingamispuudulikkus. Ma kuulsin korraks ta prääksumist, siis juba joosti temaga intentsiiv osakonda ja rohkemat ma temast ei kuulnud. Kui mind kinni hakati õmblema, tekkisisd mul mingisugused krambid ja värisesin terve keha. Alguses värisesid õlad, siis käed ja hetkega värisesin ma tervenesti ja see kestis umbes tund aega. Kell kaks öösel viidi mindki intentsiiv osakonda. Õnneks ämmaemand tuli minuga rääkima ja tõi kaasa hendriku ja keity, kes olid sama teadmatuses kui mina. Mina suutsin ainult nutta,Hendrik oli sammuti endast väljas. Sain nendega ainult paar sõna vahetada, siis kupatati nad välja tagasi ja jäesti mind jälle üksi. Nüüd ma nutsin juba nagu väike laps, ega asja ei teinud paremaks ka valvearsti külastus, kes tunnistas, et oleks pidanud varem hakkama esilekutsuma. Lootevee nirisemist oli möödas rohkem kui 50 tundi. Ja kui oleks veel rohkem viivitatud, ei oleks enam pauliga veel halvemad lood. Peale seda õeldi, nagu muuseas,et prooviksin magada. Tahtsin neid kõiki perse saata või siis kuvaldaga virutada või teha mida iganes- selleks hetkeks ma nutsin ja olin vihane samaaegselt. Õnneks kell pool viis hommikul tuli lastearst minuga rääkima. Toonitas korduvalt seda, et hetkel on ta seisnud stabiilne ja loodetavasti jääbki see niiviisi. Rääkis mulle ka hingamispuudulikkusest, sest sünides oli ta hinganud 2-3 minuti järelt. Ma tundsin kuidas kõik kokku varises ja veel kõige hullem, ma ei saanud ennast liigutadagi. Ma oleksin andnud kõik, et korrakski paulikest näha., aga see ei olnud lihtsalt võimalik. Ma tundsin oma keha, sain jalgu liigutada, aga see oligi kõik. Ööseks jäeti mind aparaatide alla. Ma arvan et ma nutsin hommikuni, Kella üheksa aeg tulid Hendrik ja Keity tagasi, ootasime nüüd koos vastuseid. Kella kümne paiku hakati mind teisele korrusele transportima. Selleks hetkeks oli tuimestus üle läinud ja terve mu keha valutas nagu oleks ma miljon korda auto alla jäänud, ma ei suutnud ennast pööratagi, rääkimata liigutamisest. Ainult käsi oli võimalik ilma valuta liigutada. Sõdutati voodiga palatisse ja koheselt toodi ka ratastool, selleks ajaks kui meid intentsiivi kunagi lubatakse. Kella 11ne aeg üritasid Hendrik ja Keity mind ratastooli punnitada. Ma olin sunnitud end kokku võtma kui ma tahtsin pauli näha. Kuigi mu jalad ei tahtnud mind kanda ja mind oli vaja abistada iga külje pealt, saime me siiski hakkama. Hendrik lükkas mind läbi kordidori, kus asus intsentsiiv osakond. Ma ei suudagi kirjelda oma esimest kohtamist pauliga, erinevaid emotsioone oli selleks liiga palju. Üldpilt oli ikkagi väga valus. Süda tahtis rinnust välja hüpata
See oli üks esimesi pilte, mis me temast tegime
Mina aga pidin end kokku võtma, sest enam polnud kedagi, kes mind ratastooliga sõidutaks. Kui mind üksi jäeti, tekkisid mul meeletuld krambid õlgadesse ja rangluudesse. Ma nutsin valust. Läbi valu pidin end telefoni juurde upitama, selleks pidin ma kasutama abivahendid, Kutsusin siis ämmamenada, kes mulle koheselt valuvaigistit andis. Peale seda otsustasin ma end maast püsti ajada, igalt poolt oli küll meeletult valus, aga see oli ainuke võimalus, kui ma tahtsin paulikest vaatama minna. Paari tunni pärast sain ma juba paremini kõndida, oli küll valus, aga see valu oli vähemalt talutatav. Hea uudis oli aga see, et õhtuks oli nii minul kui paulil juba tunduvalt parem
Minu kui ka arstide silmis, oli ta päeva kiirem kosuja
Ta oli neli päeva intentsiivis. Kolmapäeval käisime ultrahelis, kus selgus, et paulikesel pole ühte neeru. Kuna arstid ei olnud selles veel nii kindlad, saadeti meid lastehaiglasse, kus toimus veel üks ultraheli. Prognoos ei muutunud, Paulil ongi ainult üks neer. Peale seda viidi ta teise majja intentsiivi, õnneks sain ma teda iga kell vaatama minna, sest maarjamõisas oli tsipa karmim kord. Seal tundus, et ma sain ta ainult paariks hetkeks rendile. Ja ühe korra sain isegi sõimata, et läks ajast üle. Tegeikult sai Hendrik, aga siiski.
Aga ilma Hendriku ja Keityga poleks ma seda nii hästi üle elanud. Ma olen neile igavesti tänulik. Üksinda oleksin ma seal lihtsalt surnud