Ma mäletan, kuidas ma kunagi lubasin ja nö vandusin, et ma ei soeta ealeski endale nutitelefoni. Kusjuures, ma pidasin niimoodi päris kaua vastu. Siis kui kõikidel mu sõpradel laiutasid taskus juba nutitelefonid, üks uhkem kui teine, pidasin mina vastu oma pannidega aka lutsudega. No tõsiselt, telefonid läksid aina vanemaks, aga ma olin endiselt nendega rahul. Telefoni mõte oli siiski ainult helistada ja vahel ka sõnumineerida, vähemalt minu arvates. Nutitelefone tegin ma ikka rämedalt maha.