Ausalt, see viimane kuu on täpselt sama jube ja õudne nagu naised ikka rääkinud on. Võib olla isegi hullem. Ma palun iga jumala päev, et keegi võtaks Pauli mu seest juba välja- ma lihtsalt ei jaksa enam, nii füüsiliselt kui vaimselt. Samas see kõik on muutumas reaalsuseks ja ma ei jõua seda hetke enam ära oodata! Ilmselgelt on ka Paulikesel kopp ees- ma sügan,patsutan ning kiusan teda igal võimalikul hetkel. Salamisi loodan endiselt, et ta tuleks varem välja. Tegelikult räägin talle seda iga jumala päev, senimaani pole ta mind VEEL kuulda võtnud:(