Hommikul ärgates polnud mul üldse plaanis hakata lutist võõrustama. Kuigi ma olen sellele päris pikalt mõelnud.Aga kunagi ei suutnud end piisavalt kokku võtta ja algust teha.Nagu kõikide teiste asjadega.
Kõik algas sellest,kui avastasin,et olen luti ära kaotanud ja just enne Pauli magama minekut. Pidin ta ta tuimalt voodisse(nagu ta peakski ilma lutita magama jääma) ning ise hakkasin mööda maja lutti taga ajama.Juba paari minuti pärast kostis voodist jorinat,käisin teda korduvalt lohutamas ja vahetasin veepudeleid, ise lutti otsides.Püüdsin talle külla seletada,et kaotasin luti ära. Vaevalt ta sellest aru sai.Ega vist ei saanudki, nutt läks aina valjemaks ning lohutamine ei aidanud. Kui olin seda kuramuse luttipoissi juba 1,5 tundi otsinud, leidsin ta lõpuks peeglilaua pealt.Siis seisin dilemma ees.Sest kui oleksin andnud luti tagasi, oli see nutmine täiesti asjata.Raisatud jõud. Kui hakkas tunduma,et hakkas tasapisi alla vanduma, siis ta ainult kogus jõudu uuesti nutmiseks.Umbes kahe tunni pärast andis ta alla. Ja ma olin fuckin õnnelik.Ja ma ei valeta, kui ütlen,et järjekordselt enda üle uhke.
Kui oli aeg, ta lõunaunne panna,kartsin ma meeletut nutmist ja suurt pettumust. Minu rõõmuks andis ta alla umbes poole tunniga. Alates tänasest pole siin majas lutil enam kohta!
Tegelikult nendel hetkedel ei tahaks ma üldse emarollis olla, sest alatihti tuleb teha süda kõvaks ning olla järjepidev,isegi kui su laps ei lõpeta nutmist. Iga kord ma kardan,et mu süda murdub ning jooksen teda lohutama!