Nädalavahetus oli uimane aga äärmiselt mõnus. Hääletamine kulges nii nagu kulges,  millegagi silma pole paista. Olen kaks ööd järjest tööl olnud, muidu polekski midagi hullu, kui see nelja-viie vaheline aeg  ei oleks neetud! Aga ma saan hakkama, kuigi igakord tahaks kuskile ära kaduda ja kasvõi paar minutit magada.

+ täna on meie päev. Palju õnne meile, kolm kuud veel, siis aasta käes! Ja ma olen kohutavalt õnnelik koos temaga. See on lihtsalt nii uskumatu.

Ahja, esmaspäeval elasime seltsielu. Ajasime kamba kokku ning suundusime Mökusse. Kurat, kuidas ma sellest kohast puudust tundsin. Kohvi oli sama maitsev kui alati ja käekott täitus järjekordselt kommikestega.

ning hommikuti pole võimalik magama jääda, no lihtsalt ei ole.

Rääkides eilsest hommikust, võin ma niipalju õelda, et pole kerge sõita bussiga 50 minutit järjest. Kuna ma olin äärmiselt laisk ja väsinud, taevast  tuli alla padukat, siis otsustasingi bussiga arsti juurde sõita( Mitte, et jala kõnides oleks ma 10 minutiga kohale jõudnud) tegingi tartule reaalselt tiiru. Tõepoolest oli ma veidikene kuri.