Lõin eile rekordeid, hääletamis rekordeid. Sõitsin pool eestit läbi, ühest otsast teise. Koju läksin läbi Avinurme ja seda ainult kahe ja poole tunniga. Ilus, lihtsalt ilus! Kusjuures, ma sain läbi aegade mõnusamate autojuhtide peale. Poleks nagu tahtnudki maha minna. Kodus oli hea. Tegin kodutöid, rõõmustasin ema. Õmblusmasinaga toimetasin ka tunde. Õhtul olin ma turris, nagu ema seda mulle üldse. Lõpuks tal viskas üle ja käskis mul magama minna. Seda ma tegingi, kuid hommikul ärgates olin veel pahuram. Kuid hommikukohvi päästsis olukorda. Kiiresti hüppasin ma Võsult läbi, ajasin tööasjad korda, nägin kahte armsat inimest ja asusingi tagasi teele. Sõit oli tore,sest ilm oli ilus ja hea. Nüüd olen tartus tagasi, kalle sai päevakese üksinda hakkama, on elus ja terve!

Õhtul on plaanis inimesi näha. Pean natuima neid väheseid päevi.