Täna on pühapäeva hommik, tegemist on mu esimese vaba päevaga. Kurb on see, et ma olen juba kella viiest saadik üleval olnud. Harjumuste ohver nagu ma olen. Kaks viimast päeva on olnud päris huvitavad. Üleeile kiirustasime me alkoholi poodi, mis asus 60 km kaugusel. Pidime selleks kahe saare kaugusele sõitma. Tegemist oli ülimalt naljaka õhtuga. Kuigi alkoholi pood oli kella kaheksani lahti, meile anti valet informatsiooni. Klienditeenindaja oli äärmiselt sümpaatne härrasmees, kes aitas meelsasti meil alkoholi valida. Ta vist ei saanud veel oma naeru pidama..kui me sisse jooksime, siis reet libises ning kukkus, peale selle tõmbas ka minu kaasa. Toidupoes oleksime me naerust püksi teinud. Meid vaadati igal pool imelikult, ilmselgelt ma oleksin ka vaadanud. Keegi meist ei põe ja keegi meist ei häbene, vähemalt siinsetel  saartel. Sellesmõttes on mul seltskonnaga vedanud. Vabad hinged nagu nad on,täpselt nagu mina. Õhtul sõime me rämpstoitu ka. Ma  olen hakanud pitsat sööma, mugav ja lihtne nagu see on. Ma jäin ka natukene purju, rumm pole mingi nalja asi. Nõme on see eriti, et alkoholiga sai mul kõik selgeks. Tunded löövad välja, igatsus oma inimeste vastu on lihtsalt tohutult tappev. Ma tahan omainimesi endale kõrvale

ja eilne päev. Hmm, tööl läks ladusalt, nii laudsalt kui üldse minna sai. Saime panna ka elmari peale, polnud seda raadiokanalijagelemist, mis tööpäevati on. Ja see daam, mitte inglisekeele oskaja,võiks jätkuvalt raadio vega endale sisse istuda. Kuulaku kodus oma raadiot, mitte tööl. See ajab mind kõige rohkem närvi. Nad ei mõista või nad ei taha mõista, et kui oluline on tegelikult muusika mu kõrvadele. Viimane päev me mängisime kassihiiremängu. Tuimalt käisin ja vahetasin raadio extreme\’le tagasi ja nii mitu korda. Poole päeva pealt andis ta alla. Mina nalja ei mõista.

aga tegelikult tahtsingi ma õelda, et ma mõtlesin välja. Ma tulen Soomest ära. Asi pole töö füüsilises koormuses vaid vaimses. Kogu see teema on nüristav.  Kui hästi läheb, on mu viimane tööpäev 11-ndal Märtsil. Ma ei saa õelda, et oleksin alla andnud. Enda silmis ma seda kohe kindlasti ei tee. See töö ei ole minule, ma ei ole rahul ja ma pole siin õnnelik. Mis elu mul siin üldse on?  Kannatama ka ei hakka, mitte, et ma vihkasin seda tööd. Mitte seda. Ja raha pole olnud mulle kunagi oluline, võibolla hetkeks unustasin ma selle ära. Shame on me!  Sest..siin ühe kuu palk on sama hea, kui sa eestis teeksid neli kuud järjest tööd. Igastahes, ma ei loobu raha pärast oma õnnest. See pole seda väärt, see asi pole seda väärt. Mu õnn on olla tartus ja koos temaga. Kui ma varem hakkama saan, saan ka nüüd. Ja ma ei tule tagasi pea norus ja silmad maas. Tulen pea püsti. Ma võin olla rahul endaga, et ma üldse siia tulin ja seda täiesti üksinda. Nagu Anu ütles, elus tuleb ju kõik ära proovida. Järelikult seda ma teengi.

aja, käisime eile kohalikus baaris. Kõige ebamugavam. Nad olid vist kuulnud, et eesti tüdrukud tulevad baari. Kui me sisenesime, olid pilgud meile suunatud ja algas üks kihistamine. Eriti vanemad mehed, kes mõtlesid korraga, et nemad ongi kõikvõimsad noored täkud. Meid vaadati..meie vaatasime kõiki, lihtsalt ebamugav oli. Ja seal polnud head kohvi, seal polnud mitte midagi. Pidin leppima tavalise masina kohviga, mitte midagi erilist. Peale selle ajas Reet mu kohvi ka ümber. Nemad vähemalt ei hoidnud end tagasi.Meid jälgiti igal sammul..Õõh! Üks vanem mees, tegelikult 35-aastane mees, tegi meile, tervele pubile joogid välja. Müstika. Mina ei tahtnud, mina ei võtnud. Ja pärast seda kutsuti meid nende lauda. Ma ei saanud kahe õe vastu, päriselt ka. Istusime lauda. Lauale toodi suurem kogus alkoholi. Maitsesin ka hetkeks seda piima asja.. ja siis tuli teenindaja, kes võttis tuimalt mult selle käest ära. Kuna mul polnud dokumenti kaasas. See oli selline mistoimubhetk.. see juhtus esimest korda elus. Teised naersid, mina naersin aga tegelikult oli see päris kurb hetk. Mulle tehti välja, topelt vesi. Lürpisin vett. Ajei. Mingi aeg, tahtsin ma koju. Olin nõus kõndima kuus kilomeetrit külmaga..peaasi, et minema saaks. Reet ja Anu olid sõiduvees, ma ei näinud erilist mõtet seal enam tiksuda. Las noored sebivad. Aga mul vedas, mulle pakuti küüti mootorsaaniga. Kuigi ta vist tegi seda tagamõttega. Mul vahet polnud, peaasi, et ta mind koju ilusti viiks. Kiirus oli meeletu, külmusin täiesti ära, kartsin ka paar hetke. Te ei kujuta ette, kui kitsad ja kurvilised teed siin on. Koju jõudes, pakkusin talle viisakust teed. Aga minu üllatuseks, jõi ta piimaga teed nagu mina. Ega tal erilist teesoovi vist polnudki ja, et tuppa pääseda, tõi ta vabanduseks, et on ära külmunud. Samas, külm lausa lõikas. Rääkisime juttu, tegi kahemõttelisi asju. Ma lihtsalt ei mõista seda, et miks nad arvavad, et kõik neiud on hoorad. Tegin talle asja selgeks, viimaks näitasin ma talle ust. Ukse peal ma tänasin teda, et ta mind koju tõi. Suusoojaks ütles ta ilmselt seda, et minuga oli tore tutvuda. Ülejäänud õhtu veetsin ma Hendrikuga rääkides. Läksime varakult magama. Unne vajusin ma ilmselgelt kohe. Kolme aeg koperdasid neiud koju. Päris kahju hakkas nendest meestest seal, nad tegid välja lootuses, et ehk näkkab..aga nad tuimalt võtsid joogid vastu, jõid ära ja andsid korvi. Elu on hernes!