Tegelikult olen ma rahul, et sain natukene seda kiirendusprotsessi aeglustada, sest kõik käis mulle hetkeks ülejõu. Kõik kukkus eile umbes niimoodi välja, et \” Täna helistame, homme sa juba lähed\”.  Nagu muuseas helistati,et ma ikka teaksin. Peale seda käisin toas edasitagasi ringi, üritades kättte saada inimesi, kellele see korda läheks. Ja leidsingi!Eilne päev ja õhtu oli täis sagimist. Otsustasin(me) tüdrukutega Mökusse minna. Tegime kohvi ja mängisime kaarte. Nõrgad lahkusid muidugi peale ühtteist aga mina olin tubli ja pidasin vastu hommiku varajaste tundideni. Vahelduse mõttes käisin ka zavoodist läbi  ja nii mitu korda. Pealinna tuttavaid nägin ka, mis oli vägagi positiivne. Kõik oli nagu peaaegu,et tore lausa. Tervitaks siinkohal Sille-Liisi, kes on nõus panema mu kohvi peale vahukoorekest.

Viie aeg leidsin ma end Mardi juurest. Kõik oli kuidagi nii roheline. Mõtlesin, et polegi Mardi ja tema selstkonnaga eriti suhelnud. Tegelikult pole ma vist varem Mardi seltskonnaga väljaski olnud.  Poole seitsme paiku, jõudsin koju, seejärel, kukkusin ma voodisse, tunni pärast  jäin umbes magama, pidin veel sossuga telefonis suhtlema. Päris halb oli olla, maailm keerles kuigi ma olin täiesti kaine. Peale üheksat pidin juba end ülesse ajama ja suunduma migratatsiooni ametisse. Hommik algas mul igastahes kohutavalt, kõik asjad ajasid mind  närvi ja veel kalle, kes lihtsalt tuias mul ees ja mõnel paremal hetkel otsustas ta hüpata mu  jalga kinni, võtmeid otsisin ka nagu segane. Lõpuks leidsin. Silmad kipitasid ja punetasid. Bussipeatuse pingil istudes, oli mul ehtsa narkomaani tunne, ma isegi ei tea, mis selle põhjustada võis. Võibolla, mu punased silmad, kipitav kurk ega mu nägugi väga armas välja ei näinud. Otse voodist,mida siis tahta. Täna hommikul oli nii palju \” ma pidin \” asju.

Aga jätkuvalt, tänage mu laiskust. Tänu oma laiskusele saan ma Tartus veel paar päeva viibida. Igastahes, sära mu silmades on lausa meeletu! Ja seekord polnud mõeldud see irooniliselt. Peaksin vist minema koju ja end välja magama,et tänane öö  omakorda vastu pidada. Eile oli naljakas veel see,  kui zavoodi töötajad tahtsid kõrtsi sulgeda siis nad nad lasid järjekordselt seda tavalist hümni \” Kodulaulu\” , lugu, mis otseselt vhjab sellele, et tõmmake kõik minema. Aga kliendid ei tahtnud sellest vist aru saada, mingit liigutamist sellele ei järgnenud.  Lõpuks tuli teenindajal seista kurikaga keset zavoodi. See ka ei aidanud aga aitas see, kui ta  oma iniseva häälega karjuma hakkas, mitte õelda, et lõugama!  Pole varem näinud, kuidas rahvas üksmeelselt ja vabatahtlikult end minema sättima hakkas.

 Esmaspäeva hommikul stardin ma pealinna, kõikide eelduste kohaselt, peaksin kolmapäeval sealt edasi minema.

                                                                                                                                                                                                                                                        Kas pole mitte tore?!

ja ma ei mõista, kuidas nad kõik su hinge ja südamesse ära mahuvad. Nagu need oleks tehtud kummist.