![\"\"](\"https://kohvihoolikuelu.files.wordpress.com/2008/09/a8cd8-mmmaeivc3a3c2b5i-bmp.jpg\")
![\"\"](\"https://kohvihoolikuelu.files.wordpress.com/2008/09/9d8ae-hhhea-bmp.jpg\")
Miks ei võiks olla kõik selge nagu vesi? Nii puhas kui klaas?
Isiklikult olen ma täiesti ummikus. Ehk on asi selles,et kohe varsti on kell kaks läbi ja tahes tahmata kirjutan ma siia midagi. Täielik unepuudus, ma ei suudagi vist magama jääda. Ma tahaksin aga ma ei jää. Peaksin olema hommikuks välja puhanud..Pean juba enne seitset end püsti ajama. Panen äratus kella 6.50ks aga ma pole kindel,et kas ma kuulen. Jätan arvuti tööle, kuid mu ema on täiesti vastu sellele. Ma ei tohiks aga ma teen seda ikkagi. Ma heameelega h-e-l-i-s-t-a-k-s-i-n talle. Ta võtab raudselt vastu aga see pole see. Läbiune on alati kurb rääkida, vähemalt minul. Ma tean, ta kuulaks mu ära. Ta ei paneks isegi telefoni kinni, kui ma räägiks talle ausalt kõik ära..ta korraks naerab ning muutub siis alles tõsiseks. Ei, ma ei teeks sellise asjaga nalja. Pole iial teinud..kas ma tõesti pean tegema esimese sammu. See pidi ammu juba läbnähtavaks muutuma. Vähemalt kui mina oleksin kõrvalvaataja..siis ma saaksin kohe kohe aru. Ma näeks neid pilke, mis tasakesti hiilivad ja otsivad..lootes leida teda. Ja kui tema on leitud, pöörad sa pilgu ära aga sa jääd hiljaks. Ta näeb seda ja ta ei saa aru..tahaks teada. Aga ta ei saa! Sa jätkad oma tegemisi, sa käituksid nii nagu teda polekski kuskil ümbruses aga siiski sisimas loodad,et temagi pilk otsib sind meeleheitlikult. Teades üksteise asukohta, olete palju rahulikumad. Ja varsti te jääte mõlemad üksteisele vahele..miks te hakkate punastama, miks te naeratate ning keerate oma pilgu ära. Miks sa ei käitu nii nagu sa tahaksid.Sa tahaksid minna tema juurde, sosistada tema kõrva seda mida su süda ihkab..sa tahaksid teda hoida aga sa tead, sa ei ole kindel tema reaktsioonis. Ning sa jätad oma võimaluse kasutamata. Sa oled alati julge olnud aga mitte sellisdes asjades. Sa lased käest minna kellegil väga olulisel inimesel su elus? Sa kahetsed pärast..aga sa tead, sa ei saa seda enam muuta. Sa tahaksid leppida sellega aga sa ei suuda. Su peas ringlevad \” miks\” küsimused, nagu üks katkine raadio. Kostub ainult see üks ja sama küsimus, see küsimus mis teeb haiget..aga ma lohutan, mitte keegi teine pole selles süüdi. Süüdi oled sina ise, sa ei julgenud..kaotada ! Sa ei julgenud isegi proovida..sa lihtsalt elasid ja lootsid,et kõik tuleb sulle kätte. Siiamaani ongi tulnud. Sa ilmselgelt eksisid ning nüüd pead elama oma elu ilma temata. Sa ei pannud kõike mängu , sul pole olnud midagi kaotada. Sa ei saaks taga igatseda kedagi, kes pole sinu oma kunagi olnud. Sa ei saa kaotada kedagi-keda sa pole kunagi omanud.
Dsiis.
Ei tegelikult, ma hakkan juba lamedaks muutuma, ma naeran iseenda üle ning mõtlen nendele kirjutatud ridadele..need read räägivad ilmselgelt minust, sinust ning temast !
Tunnete ala pole minu rida, pole kunagi olnud ega hakkagi olema!