![\"\"](\"https://kohvihoolikuelu.files.wordpress.com/2008/08/6cb04-untitled-bmp.jpg\")
Kui te hakkate mu blogi aadressi trükkima,võiksite te järele mõelda kas seda on tõesti vaja avada? On sel mõtet? On see üleüldse huvitav?
Sest ma pean meelde tuletama,see on minu blogi ja ma kirjutan selliseid asju siia, nagu ma ise tahan. Keegi ei peaks mulle ütlema tulema,et mida ma valesti teen või mis ma tegemata jätan. Heameelega ma hoiaksin teie asemel selle suu kenasti kinni. Mind tõepoolest ei kõiguta arvamus minu blogist või arvamus minust.
Need on minu mõtted,need on minu read, need on minu sõnad, need on minu tunded, see on minu elu , see on minu paradiis. Paradiis, kuhu mina ainukesena pääsen.
See võib olla huvitav ning see võib olla mõttetu aga minu meelest on mul alati mingisugune mõte sees.
Hetkel olen ma ilmselgelt nurka surutud. Olen oma mõttemaailmaga pahuksis. Need ei lase mul keskenduda. Mida ma peaksin tegema? Ma peaksin oma tunnete järgi talitsema..Ma tean,et ma peaksin.Aga ma siiski ei tee. Mul on kaks varianti. Jätta kõik sinna paika ning oma eluga edasi minna või avaldan oma tunded ja siis oma eluga edasi minna ilma,et peaksin ennast praadima. Mõlemat pidi ma ei kaota midagi, võisiiski.. Midagi ma ikkagi kaotaks. Aga ilmselgelt ma ei taha sellist asja endale tunnistada. Alati on kergem õelda, kui seda ise teha. Ma olen alati rääkinud teistele,et tuleb ära õelda,mida sa tunned. Ma olen nii paljusi kokku viinud aga ma siiski ei võta õppust sellest. Ma peaksin samamoodi tegutsema..Oh kuidas ma seda peaksin sõna armastan.
Ma tean ka seda, et mina ei tee kunagi esimest sammu. Pole kunagi teinudki. Ma ei oska ka sebida-pole sellinne tüüpi. Kõik on mulle kätte tulnud,ilmselgelt taevast sülle kukkunud. Kõige hullem on see, et ma ei oska andestust paluda. Õigemini vabandust. Ja teiseks, ma ei oska inimesi lohutada. Isegi endale kalleid inimesi. Ma oskan neid vaid kallistada ja hoida. Just siis kui ma peaksin midagi ütlema, ei suuda ma seda teha . Nagu jääksid sõnad kurku kinni. Andeks palumine,palumine ning lohutamine pole kaugeldki minu ala.
Ja just nüüd räägin ma kiishuga msn-is, oh kui tore.
Pole iial langenud põlvili, et uuesti tõusta lootes.Ma olen alati seisnud, vahel lihtsalt veidi roostes