Iga aprill on niimoodi. Alati kui on lähenevas need kuupäevad, muutub mu meel kurvaks. Vähemalt seestpoolt. Ma küll olen aastatega proovinud seda mitte välja näidata, aga mul on tegelikult siiamaani sellega raske leppida. Leppida sellega, et mu isa surmast möödub kohe kohe 23 aastat.
Mu mälestused isast on iga aastaga aina tuhmimaks muutunud. Minu suurim hirm on see, et üks päev kui ma ärkan ning mu mälestused isast on kadunud.
Ma niigi mäletan üksikuid mälestusi, mida ma endale aina kordan, et jumala eest, need kuskile ei kaoks. Väiksena me ei mõtle ju surmast ning me ei väärtusta igat hetke, mil me oma kallite inimestega koos veedame.
Üksikuid seikasi mäletan ka. Need on nagu pusletükid, mis tuleb peas kokku panna et saada tervik pilt. Mäletan kalal käimist, oma jala lõhki kukkumisest. Kukkusin nii hullusti, et luud oli näha. Aga see meid ei peatanud. Olime just metsa minemas ja mu isa sidus pulga mu jala külge ning pärast metsas käimist tegeleti mu jalaga edasi. Mul on siiamaani sellest arm.
On asju, mida ma mäletan niivõrd selgelt nagu see oleks eile toimunud. See hommik, kui mu emale helistati ja öeldi, et ta on surnud. Ma olin just kooli minemas, olin alustanud bussi peatusesse kõndimisega, selleks tuli 3 km kõndida. Ja ma läksin kooli kuigi sain teada, et samal hommikul suri mu isa. Mäletan kuidas mu klassijuhataja temast rääkis ja seda uudist mu klassikaaslastele jagas(ühtlasi oli olnud mu klassijuhataja ka minu isa klassijuhataja) aga ma ei mäleta nutmist. Mitte mingit nutmist. Mulle tundub, et ma ei saanud tol hetkel aru, mis tegelikult oli juhtunud.
Mäletan ka matuseid ning seda kuidas kõik tulid oma kaastundeavaldustega. Ning kui peielaud oli läbi saamas, hakkas vihma sadama.
Kui nüüd aus olla, siis ilma isata kasvamine on paras pullisitt. Ja ilmselt teeb haiget see, et ta ei näinud mind kasvamas. Ta ei näinud mind suureks sirgumas, ta ei saanud osaleda minu elus. Ma olen alati mõelmud, et kui mu isa elaks, oleks mu elu olnud hoopis teistsugune.
Mu lapsed on jäänud ilma oma vanaisast, kes oleks ilmselt õpetanud neile ehitamist, kalal käimist- selliseid asju nagu vanaisad ikka oma lastelastega teevad.
Iga kord kui me lastega surnuaeda külastame, räägime küll et nende vanaisa ehk minu isa on siia maetud. Nad küll saavad aru, et ta on surnud aga egas nad väga sellest aru ikka ei saa.
Neil on õnneks minu imeline ema, nende imeline vanaema.
Minu isa, Tiit, saaks homme 64 aastateks.
