Viimaste päevade emotsioonid on mind ausalt öeldes rivist välja löönud. Ma ei saa olla Luna peale mõtlemata ja kui ma mõtlen, iga jumala kord ma tahaksin nutta, olles ise kägaras maas. Selline tunne nagu elu käiks silme eest läbi. Kuidas saab olla üks loom niivõrd kallis? Ja kui ma mõtlen selle peale, et teda pole enam varsti meie hulgas, siis tundub nagu süda murdub tükkideks. Juba praegu.
