Sellest hetkest kui ma sain teada, et teda ei õnnestu enam päästa, olen ma olnud autopiloodi peal. Ma küll elan ja hingan, toimetan ja askeldan, end mõtted on ainult temal ja nii raske in tema kaotusega leppida. Alates kolmapäevast, olen ma püsivalt nutnud, igal momendil kui see vähegi võimalik. Mõnedel kordadel, olen suutnud end tagasi […]
Luna postitused jätkuvad.. Loe edasi »
Kuna sellest kirjutamine teeb nii haiget ja toob pisarad taas silma, siis Luna the dogi postituse teen kunagi hiljem. Kui aeg on käes või kui silmad on peast välja nutetud. Ta ei ole lihtsalt üks tavaline koer, ta on meie pereliige.
Täna oli kuidagi raske päev, pidev laste ära orgunnimime, nende n-ö solgutamine ühest kohast teise,andis ikka õhtuks tunda. Ma kujutan ette, kui väsinud võis mu sõbranna lõunaks olla, sest tal oli ühe lapse asemel kolm last. Ja kõik olid energiat täis. Kui lapsed lõunaks kätte sain, sain ikkagi tõestust sellele, et tegelikult oli neil olnud
Selle nädala viimane teisipäev Loe edasi »
Teate mida? Mul pole enam sõnu. Tegelikult ma enam ei oska või jaksa kuidagi moodi reageerida. Ma ei saa ju ennast sellepärast vihata? Või kuri olla, mulle tundub, et see on juba minu loomuses. Loomus kaotada asju.
Tegijal ikka juhtub.. Loe edasi »
Ma arvasin eelmisel aaastal, et esimese või koguni teise koolikoti, võiksid ikka valida lapsevanemad mitte veel lapsed. Valisime välja koti, mis meile mõlemale meeldib. Õnneks meeldis ka see Paul Herbertile.
Koolikoti valimine ehk kuidas lapsesõna peale jäi Loe edasi »
Ma ei tea, mis värk mul selle Audiga on aga eile kohtusin ma kitse esimest korda ning seekord, ei jooksnud ta üle tee kaugemalt, vaid pani otse külge. See hetk, kui tead, et enam tagasi teed pole, on suht nõme. Jumal tänatud, et ma rapsima ei hakanud, sest muidu oleksin ma olnud autoga otse kraavis
Kui ei leia väga aega kirjutamiseks, siis õnneks saab piltidega edastada seda, mida me oleme kaks päeva teinud.
Mu lemmik hooaeg on alanud.. Loe edasi »
Et mitte end väga hulluks ajada, mõelda kurbasi mõtteid ning üleüldse tunda end kuidagi..sitasti- otsustasin minna õhtul metsa.
Viimaste päevade emotsioonid on mind ausalt öeldes rivist välja löönud. Ma ei saa olla Luna peale mõtlemata ja kui ma mõtlen, iga jumala kord ma tahaksin nutta, olles ise kägaras maas. Selline tunne nagu elu käiks silme eest läbi. Kuidas saab olla üks loom niivõrd kallis? Ja kui ma mõtlen selle peale, et teda pole
Natukene nutujuttu.. Loe edasi »
