Räägitakse, et emad unustavad kogu valu ja selle õuduse, mis sünnitamisega kaasas käib, ent minul on kõik eredalt meeles. Võib-olla isegi kõige traumeerivamad kohad, mida tahaks iga hinna eest unustada. Esiklapse keiser- Ma olen see õnnelik naine, kes sai valutada nii sünnituslaual, proovisin ka vettesünnitust ning lõpuks lõpetasin erakorralise keisriga. Ma olin saanud just epiduraali, […]
Kolm last, kolm keisrit. Loe edasi »
Nagu ikka, hõisatakse aasta alguses igasuguseid toredaid lubadusi õhku, kes hakkab paremaks inimeseks, kellest saab parem lapsevanem, kes hakkab trenni tegema või koguni tervislikult toituma. Omast kogemusest võin ma õelda, et need lubadused kestavad heal juhul mõned kuud ning ühel heal päeval on need unustatud. Mina lubasin see aasta alkoholist loobuda. Täielikult. Kuna ma olen
Minu selle aasta ainuke lubadus Loe edasi »
Kohe on algamas uus kuu, seega olen otsustanud end taas käsile võtta. Ma ei kujuta enam ette, mitmes kord see mulle juba on, vähemalt pole ma veel sisimas alla andnud. Kevad on hoogsalt lähenemas, plaan on ka hakata rohkem end liigutama või peaks kuskilt ratta soetama ning sellega kihutama hakkama. Päris Võrru küll sellega ära
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kui ropu suuga ma olen. See tüüp( ma nüüd hakkan kutsuma teda \”selleks tüübiks\”) tahtis üks kord, et ma kirjutaksin, milline inimene ma tegelikult olen. Jah, koduseinte vahel pole ma nii lillelaps midagi kui teile võib tunduda. Mul on üks suur miinus, ma olen meeletult ropu suuga. Vahel isegi imestan, kust
See kõik on näitemäng, see kõik on illusioon.. Loe edasi »
Nii veider.. kui ma varem jooksin nagu orav ratta peal, nüüd suudan end kuidagi tagasi hoida ja lihtsalt laiselda(pärast olen küll enda peale veidi kuri). Varem mul polnud kodus sellist laisklemise \”aega\”, kogu aeg oli vaja midagi teha või kuhugi oli vaja sõita. Võib-olla tegi see isolatsioonis oldud aeg mulle head. Vist mõistsin, et maailm
Mina olen see üks \”õnnelik\”naistest, kes peab käima kulmudes umbes iga nädal. Peale viimase lapse sündi läks mul hormoontasakaal kehas täiesti paigast ära. Tekkisid igasugused naistehädad, erinevad vaevused ja kiirenes ka karvakasv. See on õudne. Ma pole siiamaani sellele lahendust leidnud. Olen lükanud kõiksugused arsti ajad edasi, sest kunagi ei sobinud ei see ega too
Põhjus, miks ma pole eriti kirjutama sattunud, on see, et olen taas tööinimene. Täiskohaga tööinimene. See on ikka hull, kuidas aeg libiseb käest. Kõike on jälle nii palju, igale poole peab jõudma. Täna oli meie \” imelised aastad\” koolituse lõpetamine. Nii kurb on kuidagi, sest meil olid imelised juhendajad. Ma usun, et õppisin sellest sellest
Mul on vist mingi allergia nende gruppide vastu. Õieti ma pole kunagi aru saanud, kuidas inimesed viitsivad mõõta riideid ja neid iga nurga alt pildistada aga mind eriti närvi ajab see kui sa otsid konkreetset asja, konkreetset värvi, konkreerset pikkust, hakatakse pakkuma hoopis midagi muud. Tekibki küsimis, palju inimesed üldse loevad postituse läbi? Või näevad
Need mõnusad facebooki grupid Loe edasi »
Mul on vist mingi imelik periood, sest mulle on hakanud tunduma, et ma teen pidevalt valesti, võtan vastu valesi otsuseid..lihtsalt maakeeli õelda, et siht on kadumas. Ma tahan ärgata teadmisega, elu võib ka ilus olla. Mitte ärgata murekoormatega, mis suruvad kogu mu tahtejõu alla, mis hävitavad ühtlasi ka minu olemust. Ma tahan tunda, et olen
Mul on hea meel teatada seda, et saan olla jälle viibida inimestega ühes ja samas ruumis, mitte kartma inimestega luua silmsidet või seda kuidas meid nagu katkuhaigeid vaadati. Saan rahus poes käia, hingata samat õhku, vajadusel saan ka inimesi puudutada. Nii vähe on õnneks. Või tanklast kohvi kaasa haarata.
Tere tsivilisatsioon. Loe edasi »
