See on nii veider. Ma olen nii tihti mõelnud blogi peale, ent ma pole jõudnud siia peaaegu aasta otsa. Terve aasta! Kogu mu elu on nii teine..nii nii palju asju on juhtunud. Nii head kui halba. Eks see koroonaaasta pani meid kõiki ümber mõtestama oma elu. Seni elatud elu. Aga tänaseks head ööd ja loodetavasti […]

Kolimine on võtnud enamus aega. Õnneks oleme jõudnud endid sisseseada ning mis on kõige tähtsam- see maja on soe! Väiksem kui eelmine aga soe. Me küll läksime ajast tagasi, sest vets on väljas ja vesi on kaevus. Mitte mingisugust luksust. Tegelikult ma ei kurda, sest kõik oleme me niimoodi üles kasvanud. Ma olengi nüüd imestanud

Nagu te teate, hakkasin ma tubliks ning nüüd käim kolleegidega kaks korda nädalas jõusaalis. Ma pole ammu nii palju naernud. Ilmselt on ka naer tervislik. Esimesel korral kasutasime jõusaali, teisel korral juba võtsime saali ette ja hakkasime saalihokit mängima. Ja võrku ning sulgpalli, mõned korrad olen ka palli põrgatanud. Puhas nauding. Ainuke halb asi on

Herta on peaaegu 3 kuud laulmas käinud. Mäletan, et paaril esimesel korral ma tundsin korraks või pigem kartsin, et ta selleks veel liiga väike. Ta ei olnud veel kolmeaastanegi! Kõik teised olid juba peaaegu neljaaastased! Julgemad ja avatumad. Esimesed tunnid olidki sellised sisseelamised ning nüüd on Herta õnneks kordades julgem..Ma iga kord, peale tundi läksin

Toitumise muutmisest on nüüd täpselt nädal möödas. Terve see nädal läks kuidagi liiga hästi, probleemi polnud ka siis kui söömisest oli möödas 16 ja pool tundi. See on tegelikult mega lihtne, sest peale 18 õhtul enam ei söö ja söön alles hommikul kui töö kõrvalt mahti. 1500 kalorit on ka täiesti mõeldav, mida siis päeva

Mul vist pole ammu ammu nii kiiret elutempot olnud. Hermiine laulutunnid on igal nädala kolmapäeviti, mis tähendab seda, et sõidutan teda kolmapäeviti linna ja tagasi. Järgmisest nädalast lisanduvad ka trennipäevad(kolm korda nädalas), mida ma ei jõua ära oodata. Igal nädalal proovin ka ühe korra jooksmas käia. Oleneb muidugi jalgade olukorrast, kui palju see armastatud kukekannus

Ma tahaksin nutta, sest olen suutnud viimase aasta jooksul ära lõhkuda või koguni ära uputada ei rohkem ega vähem kui neli telefoni. Iga kord olen olnud ma ahastuses.Võib-olla on see märk kuskilt kõrgemalt, sest mida ma ikka üritan neid hoida.Kõk purunevad. Oma viimase telefonivahetuse tegin ma oma sünnipäeval. Maksin kõva raha ja vähem kui kolm

Muutused on meie igapäeva elus täiesti tavalised nähtused. Me muutume tihti või noh tahame muutuda. Iga kord muutused ei toimi/ei püsi, peab võtma asja ette suuremalt. Palju suuremalt. Blogimisega pole mul olnud never ever nii pikka pausi. Eks eluke on vajanud elamist. Mul on olnud paar teemat, mis on hakanud mind isikilikult kõnetama või koguni

Ma vist võin väita , et kõike seda on minu jaoks liialt. Ma tunnen, kuidas ma hakkan emotsionaalselt kokkuvarisema, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ja mulle tundub nagu oleksin täiesti abituna kõrvalvaataja rollis. Ma näen, ent ma ei saa midagi teha. Eks iga üks peab oma pagasit kandma. #sõbradmavajanteid