Kuna täna minust erilist kirjutajat ei ole(Loe: ma isegi ei läinud rattaga sõitma),siis otsustasin panna pildi Paul Herbertist ja tema esimesest suuremast armist,või õigemini,kukkumisest.Varem on olnud tal ainult sinikaid ja kassi kriimustusi,aga mitte midagi nii suurt ja nii koledat.

Ah,ma olin enda peale nii kuri ja vihane.Oleks võinud võtta asja natukene lebomalt ning sellise koerailmaga koju jääda.Kuna alevisse oli vaja minna,siis hüppasingi ratta selga ja asusin sõitma.Sõidu ajal tuli meelde,et mul puudub esirattal poritiib,mis tähendas seda,et kogu see teel olev pask lendas mulle näkku ja igale poole mujale.Alevisse jõudes, olin ma läbi märg ja

Ma olen mõelnud,miks ma kuradi pärast ei ole varem endale raamatuid soetanud?Mul oli neid minimaalselt ning lugemiseks ei leidnud ma KUNAGI aega.Kogu aeg oli midagi muud vaja teha.

Homme saab August Villemi sünnist juba kuu aega.Olen seljatanud keisriarmist tekkinud põletiku ning rinnapõletiku laadse asja.See oli mu elus kõige valusam aeg.Piimapaisust ei hakka ma rääkimagi.

Ma olen tänulik iga vaba hetke eest,mida mu lapsukesed mulle võimaldavad.Neit hetki pole küll palju,ent piisavalt,et saaksin endaga tegeleda.Spordiga.Sõidan rattaga või jalutan.Ringide pikkused on enamasti 10 km.Või vähem,kuidas kunagi.Arvestades võrumaa maastikku ja seda metsikut tuult,võin oma pedaalide sõtkumist lausa mitmekordistada!

Täna oli esimene kord,kui ma peale keisrit mõtlesin proovida natukene füüsilise trenni peale.Ma tean,et idee poolest ei tohiks isegi mõelda selle peale,sest kaks kuud pole möödas(peale esimest keisrit ma ei suutnud mitu kuud midagi teha,selg oleks nagu halvatud olnud).Kuna mu enesetunne on viimastel päevadel olnud väga hea,arm ei valuta,otsustasin hüpata oma nõukaaegse ratta selga ja

Tunnen end jälle elavana.Keisri armist tekkinud põletikku pole enam,need koledad veretükid sealt ümbert on kadunud ja haav ei ole enam kole.Halleluuja!Varem oli selline konarlik ja üldpildis ikka seda päris rõve vaadata.Peale esimest keisrit mul sellist jama ei olnud.