Kuna meil peres on augusti kuu nii raske olnud, on juhtunud kolm halba asja ja seda järjest, siis need emotsioonid on nii kurvakõlaga, et tahes-tahtmata ajab see mind nutma, ma pole vist eluski nii palju nutnud kui need 5 päeva järjest. Ja ma muidugi tean ka seda, et pärast homset olen ma lausa lohutamatu. Mu […]
Lohutussööja või midagist Loe edasi »
Sellest hetkest kui ma sain teada, et teda ei õnnestu enam päästa, olen ma olnud autopiloodi peal. Ma küll elan ja hingan, toimetan ja askeldan, end mõtted on ainult temal ja nii raske in tema kaotusega leppida. Alates kolmapäevast, olen ma püsivalt nutnud, igal momendil kui see vähegi võimalik. Mõnedel kordadel, olen suutnud end tagasi
Luna postitused jätkuvad.. Loe edasi »
Kuna sellest kirjutamine teeb nii haiget ja toob pisarad taas silma, siis Luna the dogi postituse teen kunagi hiljem. Kui aeg on käes või kui silmad on peast välja nutetud. Ta ei ole lihtsalt üks tavaline koer, ta on meie pereliige. Aitäh sulle Annika, et sa tulid niivõrd kiiresti pildistama. Eriti äge oli see, et
Täna oli kuidagi raske päev, pidev laste ära orgunnimime, nende n-ö solgutamine ühest kohast teise,andis ikka õhtuks tunda. Ma kujutan ette, kui väsinud võis mu sõbranna lõunaks olla, sest tal oli ühe lapse asemel kolm last. Ja kõik olid energiat täis. Kui lapsed lõunaks kätte sain, sain ikkagi tõestust sellele, et tegelikult oli neil olnud
Selle nädala viimane teisipäev Loe edasi »
Teate mida? Mul pole enam sõnu. Tegelikult ma enam ei oska või jaksa kuidagi moodi reageerida. Ma ei saa ju ennast sellepärast vihata? Või kuri olla, mulle tundub, et see on juba minu loomuses. Loomus kaotada asju. Nagu kõik mu lähedased teavad, kuidas ma ikka asju ära kaotan ja end segaseks otsin. Tavaliselt maadlesin ma
Tegijal ikka juhtub.. Loe edasi »
Ma arvasin eelmisel aaastal, et esimese või koguni teise koolikoti, võiksid ikka valida lapsevanemad mitte veel lapsed. Valisime välja koti, mis meile mõlemale meeldib. Õnneks meeldis ka see Paul Herbertile. Aga see aasta tegime teistmoodi. Me omavahel vaatasime kotte, vahetasime pilte ning tõime välja need kotid, mida võiks August Villem valida.. Tegelikult neid kotte oli
Koolikoti valimine ehk kuidas lapsesõna peale jäi Loe edasi »
Ma ei tea, mis värk mul selle Audiga on aga eile kohtusin ma kitse esimest korda ning seekord, ei jooksnud ta üle tee kaugemalt, vaid pani otse külge. See hetk, kui tead, et enam tagasi teed pole, on suht nõme. Jumal tänatud, et ma rapsima ei hakanud, sest muidu oleksin ma olnud autoga otse kraavis
Viimaste päevade emotsioonid on mind ausalt öeldes rivist välja löönud. Ma ei saa olla Luna peale mõtlemata ja kui ma mõtlen, iga jumala kord ma tahaksin nutta, olles ise kägaras maas. Selline tunne nagu elu käiks silme eest läbi. Kuidas saab olla üks loom niivõrd kallis? Ja kui ma mõtlen selle peale, et teda pole
Natukene nutujuttu.. Loe edasi »
Koju jõudes, panin koheselt tööle arvuti, sest seda postitust ma arvatvasti ei suuda telefoniga kirjutada. Sest silmad on niigi märjad. Ma sain täna teada Luna piimakasvaja vastused. Päris hilja? Ma tean, ma mitu korda olen selle aja jooksul kliinikusse helistanud. Ei olnud juuli keskel vastuseid ega juuli lõpu poole. Siis helistasin uuesti reedel ja
Luna the dog! Järjejutt sellest, kuidas pikendada tema eluiga.. Loe edasi »
Kui ma esimesel korral nendega tutvusin- ei kujutanud ma ette, et nad kõik mulle armsaks saavad. Esimene kohtumine oli selline konarlik, sest meil oli kiire ning pidime ära kodunt minema kuid ühtäkki olid lapsed kadunud. See on tegelikult tavaline, sest me üldiselt teame kus nad on või kui kohe üles ei leia, siis käime majapidamised
Suvesõprade seikluste lõpp Loe edasi »
