Blogi

täna sai töö juures eriti palju naerda ja seda tänu nendele beebisossudele ja ühele uuele tuttavale.

Olen omadega Tartus tagasi. Maal oli tore olla, kuigi sain üsnagi vähe emmega aega veeta. Koju jõudes tegi ta mulle oma tehtuid praekartuleid, mis tõepoolest on,ühed maailmaparimad. Enamus ajast ma tegelikult  magasin. Avastasin ka seda, et kui väsitavad võivad olla need vähesed vabad päevad, mis mulle antud. Pühapäeva õhtuks sain ma linna tagasi. Võtsin kalle kaasa.

eilne päev oli täis sõprust.

mina ja telefonid pole määratud kokku sobima. Kord kukub mul telefon kanalisatsiooni, kord läheb kõlar lambist  katki, kord ei võta pilti ette, kord ei tee niisama häält  ja kord ajan ma talle midagi peale ning seda teatud aja tagant.. Lõpp tulemus on mitte töötav telefon. Täna suutsin ma talle tee peale ajada. Tagatipuks mu kõrvaklapid

eile alustasin oma päeva päris tervislikult. Käisin poes, otsin kaks suurt õuna, ühe tervislikuma jogurti, euroopasalati( mis oli täis rohelust) ja jõin peale porgandimehu. Ma ei joonud töö juures isegi kohvi, vaid ma eelistasin teed piimaga, mis polnud sugugi halb valik, järjekordselt.  Päev möödus tiksudes, tiksusin päevaga koos õhtusse. Vahepeal tulid beebisossud külla , pakkusid

tegelikult olen ma kohe päris väsinud. Arvatavasti pean ma neljapäeva õhtul end välja magama. Kuna reedel on pealinna minek ning järgmisel hommikul stardin ma maale. Pole seal peaaegu kaks kuud käinud. Köha ja nohupoisid on mul tagasi. Ja väljas ei ole just kõige sobivam ilm.

jalutasime öises linnas. Kaunis!

\” Hoia minust kinni,mul on tunne,et ma näen und.\”