Blogi

Juba noorena tegin endale selgeks, et kui ma peaksin kunagi emaks saan, siis minu lapsed kasvavad maal. Minu unistus oli kogu aeg see, et lastel oleks lapsepõlv nagu minul. Ma saan aru, et ajad on muutunud ja tänapäev on täiesti erinev minu lapsepõlvest, ent ma teen kõik selleks, et oleks midagi mäletada.

Jah, mu blogi on avalik kuid see blogi annab mulle ühtlasi ka õiguse, teha valikuid ja otsuseid, kes saavad lugeda ka mu isiklikemaid postitusi. Ma ei leia, et peaksin oma justkui avalik raamat..kõiges.

Tegelikult ma niisama naljatan. Kuna mul oli plaan õhtul poest läbi hüpata, pidin hommikul endale meelde tuletama \”Ole hea, võta potsik kaasa\”. Nii ma siis tegingi, haarsin kaasa riidest koti ning potsiku nagu korralik inimene ikka

Smuutisõbrad, särage nüüd, palun kirjutage kommenteerides oma lemmik smuuti retseptist. Mida teie jumaldate või mis teie lastele maitsevad? Kui palju te üldse joote smuutisi? Alguses kartsin laste reaktsioone, sest vahepeal on nad täielikult pirtspersed nagu me kõik. Ei kõlba see ega ei kõlba too. Minu hirm osutus valeks. Olgugi, et olen läinud alati kindlapeale välja,

Eile oli selline tavaline tööpäev, senikaua kui sain whatsapis( tegin selle facebooki lehe loomisega) vastamata kõne. Kõik oli nii veider, ma ei mäletanud, millal ma temaga viimati üldse rääkisin. Mul oli nii hea tema häält kuulda, järgmisel hetkel olin ma kurb ja kõik need mälestused tulid ühtäkki meelde. Ma räägin oma teisest poolest, ma vist

Ma räägin nüüd ausalt ära..esimese suure laine ajal ma vist väga maske ei kandnud. Mul olid küll need olemas, aga ma ei teagi, ei kandnud. Või kui kandsin, siis see aeg oli piisavalt udune, et sellest üldse aru saada või midagigi mäletada.

Muidugi kõik on väga tore, kevad on lähenemas, loodus hakkab tärkama, päevad lähevad aina valgemaks. Sellest on nii hästi aru saada. Kui ma linnast peale tööpäeva sõitma hakkan, siis jõuan veel valgega koju. Kaks nädalat tagasi sellist asja veel ei olnud.