Blogi

Mul on hea meel teatada seda, et saan olla jälle viibida inimestega ühes ja samas ruumis, mitte kartma inimestega luua silmsidet või seda kuidas meid nagu katkuhaigeid vaadati. Saan rahus poes käia, hingata samat õhku, vajadusel saan ka inimesi puudutada. Nii vähe on õnneks. Või tanklast kohvi kaasa haarata.

Mul on jäänud selline mulje, et kui oled ühe korra koroonapositiivne, oled sa teiste inimeste jaoks igaveseti koroonapositiivne. Jah, meie peres oli 3/5st koroonatest positiivne, kahe ülejäänud testmist ei pidanud vajalikuks. Sest ilmselt olime kõik positiivsed. Õnneks see \”haigus\” möödus meil tavalise gripi sümptomitega. Midagi hullu polnud, pikali voodis ei pidanud olema, palavik kõikus edasi-tagasi,

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean kahjuks teatama, et tegin täna ühe koletu asja..ok!nali:( Tegelikult tellisin sõbra kaudu hessburgeri eine koju. Ma olin juba mitu nädalat mõtlesin rämpsu peale, kodus on olnud viimasel ajal ainult juurikaid ja puuvilju. Mis pole ka iseenesest halb. Teate küll seda tunnet, et tahaks midagi head. Ärge nüüd näkku

See algas eelmisel aastal kui sain Hendriku ema käest oma esimesed kanad. Alguses oli neid vähe, pärast hakkasin ise otsima ja vaatama. Tegin ka väikest viisi reklaami, mis tõusis oodatust kiiremini, tahtjaid tuli uksest ja aknast. Kui ma arvasin, et ma tean kanadest kõike, siis eksisin rängalt. See on ikka uskumatu, mida õpib iga päev.

Mis te arvate taaskasutusest? Nii kaua kui mu mälu mind ei peta, olen olnud päris noorelt taaskasutuse fanaatik, ma jumaldasin/jumaldan kaltsukaid. Ma võin tunde kaltsukates sorada. Minu lemmik koht oli tol ajal balti jaamas, kui igal müüjal olid veel need suured puidust kastid, millesse võis lausa ära uppuda. Sel ajal olin taevas või kui Paavli

Alati kui mul motivatsioon kirjutamiseks hakkab raugema, tuletan endale meelde, et tegelikult on ka neid inimesi keda reaalselt huvitab, mida ma teen või mida kirjutan. Olen viimasel ajal päris palju kirju saanud, mis on tulnud nendelt inimestelt, kellega on mul eluteed lahku läinud, ent kunagi olid nad mul väga südameligi. Ma mäletan, kui ma noor

Nii ängistavat päeva pole ammu olnud kui seda oli eile. Tahtsin isolatsiooni persse saata ja kihutada inimeste sekka. Tagasi vaatamata. Igasugune motivatsioon puudus, me reaalselt astusime õhtu lõpus asjadest üle, sest lihtsalt ei suutnud isegi koristada mitte. Täna hommikul ärgates oli selline tunne nagu öösel oleks toimunud erinevad plahvatused erinevates kohtades. Alguses ei saanud väga

See on jälle selline teema, millest väga kõnelda ei tahaks. Teema, mille jätaks heameelega vahele. Teema, mis teeb iga päev nii palju haiget. Räägitakse küll, et ennast peab armastama ja oma kehaga peaks rahu tegema. Minu meelest on see alati olnud suuremate inimeste vabandus. Ärge mind kohe nüüd risti lööge aga mulle ei mahu pähe,

Ma nüüd räägin ehtsat maakate juttu, millega linnainimesed väga kokku ei puutu. Kohe kindlasti on peresi, kellega oleme me samas paadis kuid ma usun, väga paljudele ei mahu see pähe, kuidas keegi nii elada saab. Nimelt, pole meil endiselt majas vett, torustikust rääkimata. Ainuke veeallikas on meil salvkaev, mis oli aastaid seisnud. Hendrik nägi kurja