Blogi

Olen nüüd kakskümmend seitse talve vana! See on täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg lendab. Sünnipäevaga jäin rahule. Soovitan soojalt, kutsuge Mick Pedaja endale esinema ja te ei kahetse! Nii puhta häälega inimhing. Ma pean siinkohal ka kindlasti oma abilisi tänama. Eelkõige oma ema, kes oli igati abiks. Vahet pole, et paar päeva varem, ent siiski.Ja […]

Täpselt nädala pärast on minu sünnipäeva tähistamine. Te ei kujuta ette, kui kiiresti on aeg lennanud. Ma olen ühtlasi veendunud selles, et sünnipäeva pidu tuleb imeline.

Mul on kohati tunne, et meie kaks armast poissi on võtnud endale ühise missiooni meid Hendrikuga hulluks ajada. Või panevad meid lihtsalt proovile. Pean ära nentima, et nad on selles väga osavad.  

Tavaliselt kui ma poes käin, unustan ma miljon asja ära, mida mul koju vaja oli. Käin sõna otsesemas mõttes ringi nagu peata kana. Ent minu poeskäigud ei piirdu tavaliselt toidupoega, vaid pean abikaasale ka traktori juppe ostma( st. otsima) Nagu iga kord, loetleb mulle ära, mida täpselt vaja. Ja absoluutselt iga kord ma suudan need

Leidub ikka inimesi, kes on otsustanud mind minu elu lõpuni kritiseerida ning minu elu ja minu otsuseid ümarlaua taga \”arutada\”. Kamoon, päriselt? Iga kord kui ma seda kuskilt jälle kuulen, pakub see mulle iga korraga aina rohkem nalja. Sest oleks aeg edasi liikuda ning oma elu elada, või mis? Ma olen seda meelt, et kunagi

Ma olen nii rahul sellega, et olen valinud ka kolmanda lapse ilmaletulekuks Põlva haigla. See kord nagu ka eelmine kord, ma tean mis mind ees ootab, ma tean seda, et minu eest kantakse imelist hoolt! Kogu see personal on seal imeline. Mis puutub vastuvõttu, siis sellega oli kõik korras. Mõõdud vastasid nädalatega, vererõhk oli ideaalne,

Homme kirjutan sellest, kuidas August Villem kiirabiga haiglasse sattus. Ma ütlen, et see oli hullem kui kõige hirmsam õudusunenägu! Pauliga olen nii palju haiglas käinud, et iga kord on see aina rohkem talutavam, ent Augustiga on lood teisiti. Nähes kuidas su lapsel on silmad pahupidi peas, täiesti kontaktivõimetu ja tulikuum..õudne!

Sõbrad, ma olen tagasi. Põhjus, miks ma pole üldse viitsinud siia kirjutada, oli see, et meie läpakas ei tunnistanud wifit ning nii ta seisiski pool aastat niisama tühja. See ajas mind täiega närvi. Ja telefoniga blogimine on üks tüütumaid tegevusi üldse! Mis ma oskan õelda? Aeg kaob lihtsalt käest. Kuidagi liiga kiiresti läheb. Varsti on