Kiviõli nime kuuldes tekkisid mul varem külmavärinad aga peale seda kahe päevast positiivset elamus, tahaks ma kasvõi kohe sinna tagasi minna. Käia seal samas heinamaal, vaadata neid samu tähti, jälgida sedasamust kuud, istuda seal samal trepiastmel ning tunda sedasamust tunnet, teha samu ekstreemusi,magada samas kohas,ärgates samamoodi, naerda nende samuste totakate naljade üle, juua seda sama kohvi, liguneda samas kohas..
Ma ei julge enam isegi salaja unistada, sest ma tean,et kõik on võimalik. Ja ma tean ka seda, et see kõik tuleb niivõrd ootamatult. Sa ei oska seda lootagi, sa ei julgeks sellest unistadagi aga ühel hetkel sa leiad end sealt ja naudid seda kõike,mida sulle pakkuda on.
meil kõikidel on võimalused aga asi on selles,kes oskab neid ära kasutada ning nendega midagi peale hakata aga kes lihtsalt unustab ning on saamatu ja laseb sel käest.
aga kiviõli kohta nii palju,et seal oli rohkem positiivsust ning need pisiasjad, mis ähvaradasid mind vahel rööpast välja lüüa on nüüdseks juba ammu unustatud. Ma naeran isegi peale 15 kilomeetri pikkust kõndimist,kahe suure kotiga.
positiivsus ei kao kuskile, vaid meie kaotame ta vahest ära.