Oleme nüüdseks maal elanud pea kaks nädalat. See tundub tegelikuses palju palju pikema ajana. Tasapisi hakkan harjuma siinnse elutempoga, mis on väga rahulik ja mõnus. Tuleb tunnistada, et kohati ka tsipa igav minusugusele inimesele. Ma olen kohutavalt kärsitu inimene, ma loodan, et maaelu suudab mind natukenegi maha rahustada. Muutusi on olnud palju, näiteks homme jätame hüvasti oma Õnne tänava pesaga. Esimest korda on mul päriselt kurb sealt lahkuda. Ma olen oma lühikese elu jooksul kolinud mitmeid mitmeid kordi, Tartus elades juba neli korda, rääkimata pealinna \”kodudest\”.
Räägin teile ka oma tööst Vastseliina Konsumis. Nimelt olen ma müüja, tööle saamine oli rohkem kui käkitegu. Ma olen aru saanud, et väikesemates kohtades on see märksa lõbusam ja toredam amet. Olen tutvunud kohalike vanahärrade-memmekeste elulugudega. Siinkohal peaksin nüüd mainima, et siinnsed pensionärid on päris mõnusad, ei kurda ega hädalda, ja kui kurdavad veidi, siis teevad nad seda naljaga pooleks, aga alati on nägu naerul.Võro keelest hakkan ka natukene rohkem aru saama, kui ma varem sain. Kõnelda ma veel ei mõista.
Uue koduga olen ka nüüdseks harjunud. Paar esimest päeva oli natukene võõras, aga nüüd on kõik asjad ilusasti paika loksunud.Tegelikult tahtsin ma õelda, et mul läheb hästi. Homme saan järgmise ultraheli aja teada!